Rohelise särgiga mees ehk populistide teod väärivad väljanaermist

Naer on see, mida ülespuhutud ja jaburalt enesetähtsad võimulolijad ei kannata, see, mis toob välja nende nõrkuse ja alastuse. Just seepärast on avalik naeruvääristamine parim vastus käpardlikult valitsevatele populistidele, kirjutab Toomas Hendrik Ilves.

Neile, kes jälginud avatud ühiskondade arengut aastate 1989–1991 uimastavaist päevist tänaseni, ei ole jäänud märkamata see, mida näitab ka Freedom House’i iga-aastane raport – avatud, demokraatlike ühiskondade arv maailmas ei suurene, vaid kahaneb. Demokraatliku maailma ühiskonnad – mõned niinimetatud uued, mõned vanad ja väljakujunenud –, mis olid kunagi avatud, on pöördumas sinna, mida nad ise uhkelt „illiberaalseks demokraatiaks“ nimetavad ja mida iseloomustab vabaduse piiramine, korruptsioon, omavoli, mõnikord ka hirm ja repressioonid, sarnased nendega, mille selja taha jätmiseks oleme siin, endises kommunistlikus idas tõsiseid jõupingutusi teinud.

Selle tendentsi võimalike põhjuste üle on arutletud piisavalt. Kasu sellest on olnud vähe. „Globalism“, „ilmajäetute mäss“, „eliidi läbikukkumine“ – paljud neist põhjendustest on puudulikud. Puudulik on ka põhjus, mis pakutud välja Ida-Euroopat käsitlevates diskussioonides: arvamus, et süüdi on lõhe viimase 30 aasta jooksul toimunud majandusarengu edulugudest kõrvale või maha jäänud „kaotajate“ ja „võitjate“ vahel.

Selline probleemiasetus on väär ja eirab tegelikke andmeid.