Pekarev on Vanemuise näitleja 2006. aastast, lisaks paljudele teatrirollidele on ta mänginud ka Sulev Keeduse filmis „Kirjad inglile“ ning Andres Maimiku ja Rain Tolgi teleseriaalis „Hakkab jälle pihta“. „W“ järgmine etendus toimub 14. detsembril.
Koht, kus tahan olla
Kellel maakodu, kellel mõni teine riik. Mitte et ma sellele kogu aeg mõtleksin, aga aeg-ajalt, kui veel pole minu kord lavale minna, kondan vaikselt ja nähtamatult lavasügavuses, kuhu vaataja pilku pole määratud, ja kuulan, kuidas teistel laval stseen kulgeb. Olen tabanud end mõttelt, et tahan just siin olla. Muidugi on veel kohti, kus tunnen end õnnelikuna, aga mõte, et peaksin teatrist ära tulema… kui see mõte päriselt enda sisse lasta, siis hakkan nutma. Tsiteerides mu enda tegelast lavastuses „W“: „Mis teha, mul on naise hing.“
Muusika
Eriti, kui mõni pala on seotud konkreetse lavastusega, siis ei saa ma seda väljaspool lava üldse kuulata, kuidagi veider tunne on. Lavastuses „Persona“ on selleks Laibachi „The Sound of Music“. Ilmselt kestab see seotus seni, kuni lavastus mängukavas on, aga mine tea – kui midagi väga-väga kallist su elust ära kaob, siis äratab kas või juhuslik kohtumine kuskil kõlarite vahendusel selle magusvalusa tunde ja hinge tekib igatsus.
Inspiratsioon
Viimati sain tugevalt laetud, kui vaatasin lühikese aja jooksul kaks hooaega saksa seriaali „Babylon Berlin“. Lugu ise, visuaal, näitlejatööd jne - kõik kokku on väga nauditav. Süžee on kohati nii ootamatu, et sa vaatad ennast kõrvalpilguga seriaalile kaasa elamas – süda kloppimas, keha mingis vingerdav-veidras asendis –, ja sa tunned korraga hea- ja pahameelt selle üle, et sind on sellisesse seisu viidud.
