Mida see tähendab, kui tšuktši taob kiviga kella? Vastus: lööb aega surnuks. Hahaa, no tõesti. Nende nõukaaegsete anekdootide sünniloost on palju versioone. 1972. aastal vene üliõpilaste inglise keele õpikust (jabur kirjeldus sellest, kuidas tšuktšide elu NSVLis on kaunim kui USA poolt rõhutud eskimote oma) kuni rahvuslike kvootideni Moskva kõrgkoolides. Väikerahval endal polnud selles just suuremat süüd.

Ke’let on aga tšuktši folkloorist pärinev surmadeemon, kes ajab oma verejanuliste koertega inimesi taga. Hooligan Hamletile antud intervjuus ütles Dew8 ehk Siim Parisoo, et „Ke’leti jaht“ albumina ongi kurja vaimu väljaajamise protsess, õuduse ärasaatmine jne. Ja nii see tegelikult paljuski kõlab. Naljast on asi kaugel. See on tume, kohati süsimust šamaani-hiphop, mis manab silme ette postapokalüptilisi düstoopiaid. Albumi nimilugu „Ke’leti jaht“ on korralikult astuv košmaar, millest ärgata väga ei tahaks. Lennart Meri kõne sämpliv „1984“ aga, nagu nimigi ütleb, orwellilik Suure Venna äng.

Kogu albumi produktsioon on kõrgem pilotaaž. Profilt süngetes biitides ja madalalt libisevas-kumisevas bassipartiis on ­ootamatut ning hüpnootilist inimlikkust. Sest vahel tuleb lootuskiir kõige mustemast august. „Ainult miinused“ koos Genka ja Põhjamaade Hirmuga on selgelt kõige singellikum rada, mille võrdlused ja kujundid on muu albumiga võrreldes konkreetsemad, argisemad, rohkem sellest reaalsusest ja tänasest päevast. „Hinge sisse ajamine“ hõljub eeterlikult peaaegu big beat’i trummide ja ühe-hingetõmbega-posimise saatel. Üks mu lemmikuid siit koos instrumentaalse albumiavanguga „Tõrv kasvuhoones“, mis kõlab nagu maailmalõpu üle elanud muusikakooli klaveritund.

Tänases suhteliselt singlikeskses hiphopis torkab „Ke’leti jaht“ just tugevalt ühtse albumina nii produktsiooni kui ka kontseptsiooni mõttes. Ja kui järgmine kord tšuktšianekdooti räägid, siis vaata selja taha, ega Ke’let sulle Dew8 saatel oma koertega järele ei tule.