TOIVO TÄNAVSUU ÕPIPÄEVIK | Kui ei meenu, kuidas on ladina keeles eesnahk, mõtlen Vladimir Putinile
Me olime omadega ikka päris tössud, mina küll vähemalt. Aju valutas, nagu oleks piimhapet täis. Silmad paistetasid magamatusest nagu mõnel öövalvuril. Käisime muremõtteis mööda keemikumi ja biomeedikumi ringi, väsitades end kinnismõtetega, et me ikkagi ei ole veel piisavalt õppinud elektroforeesi, potentsiomeetriat, meioosi esimest ja teist anafaasi ja munandikoti kihte.
Aga see kõik on tänaseks möödanik! Saabunud on õnnis jõulurahu.
Arstirebastel lõppes arvestuste ja kontrolltööde ralli ning kõik tuiskasid otsejoones koju, kes kuhu ilmakaarde. Et korrakski mõelda millelegi muule peale tuupimise. Oh seda kergust ja õnne: nagu vasikad oleksid esimest korda haljendavale rohumaale pääsenud!
Biomeedikum vaikis, professorid siirdusid maale jõulukeeksi ja põrsapraadi sööma. Arstitudengite vestlusgrupid vaikisid samuti, nagu oleks neil juhe seinast välja tõmmatud. Kõik siirdusid oma urgudesse taastuma. Meie kallid laibadki rändasid oma teed (pole täpselt teada, mis sai neist emakatest, peenistest, kopsudest ja maksadest) ning meie vererõhk langes taas normi. Ellu naasid maitsed ja värvid, ööd olid jälle magamiseks. Käisin esimest korda üle pika aja vähiravifondile kastiga annetusi kogumas – väga kosutav tegevus.
Üks on nüüd täiesti kindel: kui sügisel arvati, et ehk ei tule mu aju selle koormusega 38 aasta vanuses siiski enam päris toime, siis need ennustused ei saanud tõeks. Mammutitel läheb koolis tegelikult päris kenasti: esimene semester on läbi sisuliselt neljade-viitega. Kõik kontrolltööd ja arvestused on viimseni tehtud ning jõuluks saab koju võlavabalt – ainult armastuse võlaga.
Muidugi, pingutada tuli, distsipliin pidi olema nagu biitseps kangisaalis, aga midagi päris üle mõistuse ei käinud. Kordagi ei tekkinud seda lootusetuse tunnet, et nüüd lähen hanguga NATO pataljoni vastu – et pole võimalustki. Kõik on võimalik sellele, kes usub!
Ägasid ja nutsid noored, ägasid ja nutsid ka vanurid. Me kõik olime koos selles ime sündimise loos!
Kui varem olen päevikus peatunud pikemalt vahepeal omandatud tarkustel, siis viimase 2–3 nädala jooksul ei õppinud me eriti midagi. Välja arvatud anatoomias, kus nüüd on selge kusejuha pikkus, spermatosoidide teekond, emaka ehitus, tupe limaskestad ja muud ägedad asjad. Ladinakeelseid termineid on küll mustmiljon, kuid olen need pähe saanud seoste loomise kaudu. Näiteks kui ei tule meelde, kuidas on eesnahk, mõtlen Vladimir Putinile, sest eesnahk on ladina keeles preputium. Kui ei tule meelde ninakarbikud ehk conchad, mõtlen ühele kurioossele habemega eurovisoonivõitjale. Kui ei tule meelde teatud kõhred, mõtlen Kartaago lahingule. Kui ei tule meelde neelu- või kurgumandlid, mõtlen tortilladele.
Võib-olla sai kontrolltööde perioodil siiski sedagi õpitud, et inimvõimetel on ikkagi piirid, isegi kui need on minu inimvõimed. Kainestav.
Need arvestused ja kontrolltööd tulid detsembri alguses sellise hoo ja ootamatusega peale, nagu oleks keset suve Pärnu rannas tsunami vallandunud. Ei olnud nii, et ajame juba poole detsembri peal jala sirgeks ja sätime uut aastat vastu võtma – kaugel sellest, viimane kontrolltöö toimus vaat et jõululaupäeval. Ja sedagi mitte haavasidumises ega valge kitli selga tõmbamises, vaid analüütilises keemias!
Analüütiline keemia, seminarikeemia, praktiline keemia, kolloidkeemia, füüsikaline keemia, keemiline keemia – olen hakanud siin nii keemiat armastama, et ei suudaks vist ilma selleta enam eladagi! Arvestades seda, et veel septembris puhus minu aju tühjas keemiasalves kõle tuul – ma ei osanud isegi lihtsamaid reaktsioone tasakaalustada –, siis areng on olnud fenomenaalne! Jõulueelsel nädalal käisin järele tegemas seminari kontrolltööd (lahuste kontsentratsioonide arvutamised, ajuragistamist hüdrolüüsi, osmootse rõhu, puhverlahuste ja pH kallal), kus esimesel katsel olin lati napilt maha ajanud (68 punkti 100st. Vaja oli vähemalt 71). Teisel katsel läksin, lupsti, üle (92 punkti!). Norm täis. Uskumatu lugu! Keemias oli mul ka väga hea treener – puupeast tegi mõne kuuga suurvõistluste mehe maailma parim keemiaõpetaja Joana Jõgela Hugo Treffneri gümnaasiumist.
Võib päriselt olla, et mu aju ümbermõõt on kasvanud, sest seal lihtsalt peab olema praegu rohkem ruumi kogu selle faktilaadungi jaoks.
Viimastel nädalatel on olnud lausa iga päev mingi kontrolltöö või arvestus: iga päev on tulnud mõnele muhedale professorile tõestada oma tarkust, teha ajugümnastikat. Igaüks neist professoreist arvas loomulikult, et oleme terve semestri ainult tema ainega tegelenud ja ei millegi muuga. „Need on kõik sellised lihtsad ära õppimise asjad!“
Nagu öeldud, veel viimasel koolipäeval enne jõule, kui üldhariduskoolides puhusid aktusepasunad ja lauldi „Tasa, tasa…“, kirjutasime meie tasa-tasa analüütilise keemia kontrolltööd. Kirjeldasime planaarkromatograafiat ja tuumamagnetresonantsi, selgitasime, kuidas valmistatakse emulsioone, mis loomad on emulgaatorid jne.
Anatoomias saime ühe paksu õpiku kaanest kaaneni läbi. Viimaseks peatükiks urogenitaalsüsteem ehk kuse- ja suguelundid. Mul tuli laibakumis (ikka ladina keeles) nimetada neeru ja munandimanuse osi, leida üles emakakael. Kirjalikus testis teadsin peaaegu kõike, aga tuli B. Õppejõud palus mul jõuluks kodus korra veel üle vaadata munasarja kihid ja kuhu mehel kõik abisugunäärmed täpsemalt avanevad.
Aga kolloidkeemias kirjutasime, asjalikud näod peas, Browni liikumisest, dialüüsist, Reyleigh’ hajumisest, pindpinevusest, adsorptsioonist, mitsellide moodustumisest, solubilisatsioonist, tseeta-potentsiaalist, koagulatsioonist, flokulatsioonist ja muust hookuspookusest. Ma ei teadnud, mis on valgu isoelektriline punkt. Aga muus osas: kena sõit!
Biofüüsikas määrasime määramatusi, kvaasiperioodilisi võnkumisi, superpositsioone, eksponente ja tuletisi. Tundsime ioniseerivaid kiirgusi, arvutasime footonite energiaid, lainete sagedusi ja pikkusi, tuumade lagunemist ja siinusfunktsioonilisi võnkumisi. Meil tuli ujuda energiamaailmas nagu kala vees. Selged pidid olema Doppleri efektid, Newtoni seadused, veel mitmete meeste seadused. Kirjeldasime Bernoulli ja veel mitutkümmet valemit, mõõtsime elektrilisi potentsiaale, magnetilisi induktsioone ja muud hullumeelsust.
Palju põnevam oli bioloogia, kus pidime tundma peensusteni rakutsükleid, plasmolüüse, kromosoome, rääkima prenataalsest diagnostikast, amniotsenteesist ja koorionibiopsiast, käävisüsteemidest, krossingoveritest, mitoosidest, meioosidest ja paljust muust. Tagatipuks lahendama veel geneetikaülesandeid. Umbes sellises stiilis, et kui isa on kirju ja ema valge, ja kui vanaisa oli pruun, siis mis värvi on lapsed ja lapselapselapsed.
Esmaabis läbisime viimase katsumuse: mul ja koolivend Nikital tuli elustada öösel tee äärest leitud keskealist meest, kes hingas agonaalselt ja võis paiskuda võpsikusse autolt saadud löögist. Kuidas avada hingamisteed, millal helistada kiirabisse, mis järjekorras elustada: kas enne kunstlik hingamine ja siis südamemassaaž või kuidas, mida teha potentsiaalse kaelatraumaga – kõik pidi olema selge kui seebivesi. Saime hakkama. Mannekeen tõusis püsti ja tormas karjudes klassiruumist välja! (Nali.)
Kogu see ralli võttis mind pehmelt öeldes võhmale. Noored tundusid reipamad ja rõõsamad. Aga tähtis on see, et kõik sai tehtud. Võib päriselt olla, et mu aju ümbermõõt on kasvanud, sest seal lihtsalt peab olema praegu rohkem ruumi kogu selle faktilaadungi jaoks.
Tegime oma tudengigrupiga X ühel õhtul Tartus Forrestis nn jõuluistumise (vt foto). Vahva gäng. Kõik viksid ja tublid. Kui me poleks arstiteaduskonda sisse saanud, oleksid meist saanud füsioterapeudid, õpetajad, koorijuhid, piloodid, geneetikud, eripedagoogid, näitlejad, ajakirjanikud. Kõik peale ühe on koerainimesed, armastavad rämpstoitu.
Nüüd ootavad meid jaanuaris ees kaks eksamit. Kauaks ei saa loorberitele lesima jääda. Kui jõuluvana läinud, haarame uuesti õpikud ja sukeldume bioloogia ja biofüüsika universumi.
Niisiis kauneid jõule! Ärge üle sööge (makku mahub maksimaalselt 4 liitrit, normaalselt 2–3 liitrit, põide vaid 0,5–1 liiter, ei enam) ja hoidke oma vaimset tervist: pole nii palju kinke vaja osta, vähem stressi – olge ise kink!
Aga kool algab uuesti alles veebruaris. Ja siis on küll nii, et kaugel see kevadki enam on…
PS. Mõned inimesed on avaldanud nördimust ja pahameelt, et olen õpipäevikus justkui sõimanud või solvanud Venemaa presidenti. Andke andeks, kui selline mulje on jäänud. See ei olnud asja eesmärk kohe kindlasti. Kirjeldasin meetodit, kuidas jätan meelde ladinakeelseid termineid, seostades neid teiste sõnade või nimedega. Kui keegi peab vajalikuks minu nime lingvistiliselt seostada mõne anatoomilise kehaosaga, ei pane ma seda pahaks.
