Oleme tervemad, õnnelikumad ja rikkamad kui kunagi varem. See kehtib nii Eesti kui ka terve maailma kohta. Paljud asjad, mida peame praegu enesestmõistetavaks, loomulikuks ja igikestvaks, on tegelikult midagi täiesti uut ja värsket.
Kui homme peaksid saabuma tulnukad – vabad päevapoliitilisest rähklemisest ja hetkeolude kontekstist – ning kirjutama ausa ja ratsionaalse inimkonna ajaloo, siis tänane küllus ja heaolu võtaks raamatust ainult lõigukese. Peatükkide kaupa oleks juttu hoopis muust. Sellest, kui lühike, jõhker ja julm on inimeste elu. Kus pidevalt peab muretsema selle pärast, mida homme (lühike perspektiiv) ja mida talvel (pikk perspektiiv) süüa saab. Orjandus on loomulik nagu ka nälg ja pidev olelusvõitlus. Mehed surevad nagu kärbsed ja naised on permanentselt rasedad. (Aasta tagasi jõudis kinodesse tore film „Soosik“, mis kujutas Inglise kuninganna Anne’i elu ja mis suures osas koosnes seitsmeteistkümnest sünnitusest.)