Merevaik ja hõbe

Et teisteski tekstides esineb viiteid põhjas asuvale merevaigumaale, võib oletada, et Assüüria kaupmehed jõudsid Läänemere äärde millalgi 9. sajandil eKr. Toonastele sidemetele viitab ka sõna „maksma“, mida Uku Masing pidas laenuks akadi keelest (miksu) ning mis võis sattuda siia Assüüria kaupmeeste kaudu.

Kuigi siit Lähis-Itta liikunud merevaik pärines lõviosas mitte praeguse Eesti rannikult, vaid lõuna poolt, Läti ja Leedu aladelt, paiknesid olulised merevaigu leiualad just läänemeresoome hõimude asualal. Ning sellega on seletatav, miks tunti merevaiku akadi keeles just elmēšu (helmes) nime all. Merevaigu vool jätkus ka rauaajal – seda on leitud näiteks Iraani Sassaniidide impeeriumi (224–651) aegsetest haudadest.

Lähis-Ida ja Eesti kaubavahetuse õitseng saabus viikingiajal. 800. aasta paiku algas suur hõbedavoog oriendist – algul tänapäeva Iraagi ja Iraani aladelt – Läänemere äärde ja Venemaale ning see kestis katkematult 10. sajandi keskpaigani. Numismaatik Ivar Leimuse hinnangul tõi kaubavahetus 9.–10. sajandil Eestisse vähemalt 15 tonni hõbedat. Kuna Leimuse väitel pole teada, et araabia kaupmehed oleks siia reisinud, „tuleb eeldada vastupidist, [--], sest rahal endal jalgu all ei ole“. Mündivool Iraanist-Iraagist katkes 10. sajandi algul, asendudes Kesk-Aasias tekkinud Samaniidide emiraadi müntidega. Mis tähendab, et siinsed kaupmehed enam Iraani ei jõudnud.

Iraan ja Eesti Wabariik

Iraan – toona ametliku nimega Pärsia – tunnustas Eesti Vabariiki 22. septembril 1921, kui Pärsia esindaja hääletas Eesti Vabariigi Rahvasteliitu vastuvõtmise poolt. Amad Shāh Qājāri valitsetud riigiga Eestil kontakte suurt polnud, kahe maa sidemed tekkisid tema järglase šahh Reā Pahlavīvõimu ajal. Eesti äriringkonnad tundsid Iraani vastu huvi, kuid ettevõtmisi seal takistas maa mittetundmine ja riigi esindaja puudumine kohapeal. Nii otsustatigi leida kõigepealt aukonsul Teherani.