Miks üldse inimene tahab minna üksi suuskadel lõunapoolusele, 900 kilomeetrit läbi Antarktika?
Ega ma teagi seni head vastust.
2017. aasta novembris olin väikese matkagrupiga Patagoonias. Meie juht oli norralane, kes teinud palju polaarmatku. Ühel õhtul – nagu ikka telgis plaanidest ja mõtetest räägitakse – ütles ta, et võiksin üksi lõunapoolusele suusatada. Ma polnud sellele kordagi mõelnud, aga olin kohe konksu otsas! Kuna ta on autoriteet, olin kõrvust tõstetud. Aasta aega mõtlesin-vaatasin-uurisin. Aasta enne minekut hakkasin teadlikumalt toimetama. Käisin matkal Teravmägedel. Mullu aprillis ka Põhja-Kanadas, peaproov oli 400 kilomeetrit Arktikas.
Miks ikkagi üksi?
See mind köitiski – üksi otsustad ja ise ka vastutad. Saad teada, kuidas üksi olemine mõjub. Aga ma ei kartnud seda. Pigem kartsin, et keeran matka tuksi valede otsustega.
Kui suur on oht, et midagi nässu läheb?
Ikka on. Oluline on, et paneksid telgi õigesti püsti. Kui telgil tuule käes puruks lased minna... Oht on ka see, kui käid suusavarustusega hooletult ümber. Või nagu mul juhtus Kanadas – oleksin peaaegu telgi maha põletanud.
Süüa tehes?
