Pia Fraus riietub, et välja minna

Pia Fraus „Empty Parks“
7/10

Pia Fraus

Seksound

7/10

Üksvahe oli Areenis rubriik, kus erinevatelt asjasse puutuvatelt inimestelt uuriti, mis on nende jaoks parim lugu selleks või tolleks puhuks. Küsitluses leidus ka kategooria „parim lugu, mille saatel riietuda, et välja minna“. Pia Frausi „Empty Parksi“ võib sellise otstarbega riietumiseks peale panna küll, kuid selle käigus võivad tekkida ka kahtlused, kas lõpuks üldse tahetakse välja minna ja äkki on kodus siiski parem.

Kui nende eelmine, pärast üheksa-aastast pausi tehtud tagasitulekuplaat „Field Ceremony“ (2017) viitas oma maamaastike ja loodusmüstitsismi lembusele veel tagasi bändi kahe liikme, Eve Kombi ja Rein Fuksi, Imandra Lake’i nimelisele inkarnatsioonile, kõneleb „Empty Parks“ mõnevõrra linnastunumas keeles - väljade ja pilvede ja viltuvajunud aiapostide asemele hakatakse kusagilt välja tirima peeglit, seda nartsissisti ja urbanisti üliriista.

„Empty Parksi“ on produtseerinud nimekas ameeriklane John McEntire, kes onmänginud sellistes ansamblites nagu Tortoise ja The Sea and Cake jne, keeranud nuppe niisugustele väärikatele bändidele nagu Stereolab, Teenage Fanclub jne. Pia Frausi kõlapilt on võrreldes varasemaga kergem, konkreetsem, hoogsam, dünaamilisem ja ahtram, müra- ja kajakanjonite sisse ja välja suumimiste asemel on esil lood ja nende struktuurid oma alastuses.

Shoegaze’i asemel võime sedakorda rääkida pigem ebamäärasemates indie-popi terminites. Bändi lood ja kõlapilt võtavad miniatuursema kuju ja ühtlasi hakkab kuskilt läbi paistma Jaapan.

Pia Frausil on Jaapanis hästi läinud ja nende vahepealolude melanhoolne esteetika võiks jaapanlikuga ju klappida küll, „Empty Parksi“ puhul ehk varasemast enam­gi. Paar uue plaadi lugu („Love Sports“, „Paper Flower Projects“) võiks nii olekult kui ka pealkirja mõttes olla Yellow Magic Orchestra tulemine pisut teistsuguses, piafrausilikumas kuues.

Plaadi tippudena tuleks nende „jaapani lugude“ kõrval nimetada „Mr. Land Freezerit“ ja „Late Summer Nighti“ oma justkui pahupidi pööratud ülesehituste ja omasoodu liikumistega, nendes lugudes puhuvad „teistmoodi“ tuuled. Kuidagi ei saa mainimata jätta ka taas väga jaapanliku (ja ka mybloodyvalentineiliku) pealkirjaga lugu „Sweet Sunday Snow“, mis hingab sellist vist ainult küll indie-eesliitega žanrites ette tulevat füüsilise mõnu hajusat substantsi - see lugu tahab juba saada peeglist vaadatud.