„Kas DHL tõi paki?“ küsib ta pisut kiirustades. „Aitäh!“ Ja juba tõttabki, pakk käes, selle sisu tervise­ameti kolmanda korruse nakkushaiguste labori külmikusse viima.

Nii jõudis Eestisse Wuhani koroonaviirus.

Või õigemini tükike sellest. Tasub kohe rõhutada, et mittenakkav tükike.

Mullikilega vooderdatud ümbrikus on täitsa tavaline minigrip-kott, sees plasttuubike läbipaistva vedelikuga. Võhiku jaoks võiks vabalt tegu olla veega.

Liidia Dotsenko pulss kiireneb pisut, sest lähipäevil saab ta tutvust teha kogu maailma hirmutava koroonaviiruse uue tüvega.

„Põnev!“ tunnistab ta ajakirjanikule pisikese naerukihina saatel. Täpsustades kohe, et haigus muidugi on inimkonnale hirmus, aga professionaalselt on see põnev aeg. Seda enam, et keegi terviseametist ei teadnud, millal täpselt saadetis võib kohale jõuda. Juhuslikult saabus see otse Ekspressi ajakirjaniku nina all. Turvatud laborisse, kus isegi kõik oma maja inimesed pole käinud.

Wuhani koroonaviirusega töötavad paljude maade laborid. Kui haiguskahtlus peaks jõudma uude riiki, tuleb võimalikult kiiresti teha kindlaks, millega tegu. Analüüside tegemiseks on aga vaja võrdlusmaterjali. Eelmise aasta viimasel päeval teatas Hiina jõudsalt levivast kopsuhaigusest, mida põhjustab tundmatu viirus. Alles nädal hiljem ehk 7. jaanuaril sai selgeks, et see on koroonaviiruste uus ja senitundmatu sugulane 2019-nCoV. Ravi pole, vaktsiini pole, aga üle maailma on nakatunuid juba 3000, neist suurem osa Hiinas. Veel ligi 6000 hiinlasel kahtlustatakse nakkust.

Kohe, kui hiina teadlased 2019-nCoV DNA pulkadeks lahti olid võtnud ning leidnud sealt just uuele viirusele iseloomuliku geeni, saadeti info maailma tipplaboritele laiali. See oli justkui Wuhani viiruse isikukood.

Sakslased panid hiinlastelt saadud info põhjal laboris kokku kaks olulist materjali. Kuigi viirusest endast ei teata veel kõike, on need esimesed infokillud, mis aitavad tema levikuga võidelda.

Esiteks loodi nn positiivne kontrollmaterjal. Just see oligi pakiga saabunud tuubis, „leiutatud“ umbes nädala eest. Kui haigelt võetud analüüsipilt kontrollprooviga klapib, on tõesti tegu Wuhanist levima hakanud viirusega. Aga ainuüksi positiivse prooviga ei saa veel midagi testida.

Paralleelselt loodi ka koopia uue viiruse nn isikukoodist ehk just talle omane geenilõik. See pole Eestisse veel jõudnud.

Kui peaks saabuma hetk, et eestlased peavad uurima võimalikku koroonaviiruse leidu, segatakse kokku Eesti haigelt võetud viirus ning viiruse „isikukood“. Kui need omavahel klapivad, hakkab lahus helendama – sõna otseses mõttes. Kuigi seda näeb arvuti andur, mitte inimese silm. See on positiivne vastus, mida omakorda kõrvutatakse positiivse kontrollmaterjaliga.

Haigele inimesele tähendab helendav ehk positiivne vastus kahjuks muidugi negatiivset uudist.

Nädala lõpuks peaks Eestisse jõudma ka viiruse „isikukood“. Siis on labor uue viiruse ära tundmiseks valmis. Seni on meie eest valvel rootslased oma laboris.

Ja ärge kartke! Kumbki neist uue koroonaviiruse „tükkidest“ ei ole nakkav ega saa haigust tekitada. Seepärast neid nii lihtsalt ümbrikus saadetaksegi.

Rangelt suletud labor

„Me ei karda mitte seda, mida te siia võiksite tuua, vaid pigem seda, mida võiksite siit kaasa viia,“ selgitab nakkushaiguste labori juhataja Külli Rae, kui ajakirjanikel sinised kilesussid jalga ja valge kitli selga palub panna. Üleliigsed asjad peavad jääma kappi. Oleks hea, kui põrandale midagi ei asetataks, ütleb Rae. Võõrad tohivad laboris käia vaid koos saatjaga ja mööda rohelise kattega koridore – need on puhtad alad. Läbi klaasist, vahel ka topeltklaasist seina saame piiluda labori tubadesse, mis kokku mahutavad 600 000 euro eest tipptehnikat.

See on Eesti juhtiv nakkushaigustega tegelev labor. Maja on projekteeritud spetsiaalselt labori vajaduste järgi, mitte vastupidi. Näiteks haigusproove ei tooda majja mitte inimestele mõeldud treppe mööda, vaid transporditakse spetsiaalse pisikese liftiga.

Ühes toas ongi külmkapid täis grippe, leetreid, salmonellat, listeeriat, meningokokki, herpesviirust, soolenakkusi jne. Pikka aega ei olnud tervise­ametil võimalik listeeria tüüpe DNA põhjalikkusega uurida. Kui siis võimalus tuli, oli mitme aasta jooksul kogutud uuringumaterjal kohe külmikust võtta. Üleeuroopalises laborivõrgustikus saab kõigi riikide andmeid kõrvutades viia salmonelloosi tekitaja lausa konkreetse farmini, kus haige kana elas. See on töö suurandmetega, mida Eesti üksi ei suudaks.

Teises toas on külmkappide sarnased masinad, milles bakterikolooniaid „haudutakse“. Mõnd haigust võib uurida ka laual ja ühes toas ongi lademetes Petri tasse, millel paistab sünkmust ollus. Baktereid uuriv juhtiv spetsialist Rita Peetso räägib malbelt ja silmade särades, kuidas bakterikolooniad kasvavad ja kauneid mustreid moodustavad.


Üleeuroopalises labori­võrgustikus saab kõigi riikide andmeid kõrvutades viia salmonelloosi tekitaja lausa konkreetse farmini, kus haige kana elas.

Üht tuba nimetatakse laboriks laboris. Sinna ei tohi isegi kõik laboritöötajad minna, võõrastest rääkimata. Toas tegeldakse väga ohtlike haigustega, mis võivad tekitada püsiva tervisekahjustuse ning millele sageli puudub ravi. Tööle sobivad inimesed, kes on rahuliku meelega, ehkki isiksustestiga personalivalikut ei tehta. Toal on eraldi ventilatsioonisüsteem ja sealt ei tooda kunagi midagi välja. Kui materjal on läbi uuritud, pannakse see spetsiaalsesse masinasse, mis haigustekitaja kõrge temperatuuri, kuuma auru ja rõhu abil hävitab. Laboritöötaja käib enne ruumist väljumist duši all. Isegi kätepesuvesi kogutakse kokku ning keedetakse enne solgitorusse laskmist läbi.

Ühes masinas saab laborant töötada haigusega kokku puutumata, tänu masinasse ehitatud kinnastele. Seal võib uurida näiteks antraksi ehk Siberi katku, kuigi ­antraksi uurimise koolitus on eestlastel veel pooleli. Antraksi kahtlust esineb kord mitme aasta tagant. Rohkem tuleb aga testida tulareemiat ehk jänesekatku.

Üliohtlike viirustega, nagu Ebola, tegeleb vaid mõni üksik labor maailmas, Eesti oma nende hulka ei kuulu. Vähemohtlikku koroonaviirust (küll mitte Wuhani tüüpi) on Tallinna labor aga varemgi tuvastanud.

Meie laboril on niigi käed-jalad tööd täis. 2019. aastal kasvas tunduvalt leetritega tegelemine. Tervise­ameti labor peab haiglate võetud positiivsed proovid omakorda üle kinnitama. Lisaks võetakse igal kuul Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva reoveest proov, et otsida sellest polioviirust. Õnneks on Eesti endiselt lastehalvatustõvevaba.
Teispool topeltklaasi nakatab labori töötaja Marina parajasti elusaid rakke tänavuse gripiviirusega. Seejärel asub ta jälgima, kuidas viirus rakus paljuneb. Mikroskoobis näeb seda päris hästi: ühel hetkel on viirust rakus nii palju tekkinud, et ta ei mahu sinna ära ja rakk läheb katki. Viirus otsib endale uue „kodu“ ja kõik kordub taas.

„Vastik!“ kirtsutab ajakirjanik nina.

„Põnev!“ naeravad laboritöötajad vastu.

Isekasvatatud gripiviirust uuri­takse Eestis ja selle näidis säilitatakse sügavkülmas. Osa sellest aga saadetakse Londonisse, kus viirust uuri­takse veelgi detailsemalt. Üle Euroopa kokku saadetud viiruste põhjal otsustatakse, millist vaktsiini järgmiseks hooajaks teha.

Kuidas Wuhani viirus välja võiks näha? Terviseameti laboris seda ei näe, kuid elektronmikroskoobiga on teda juba pildistatud. Ta on ümmargune nagu tema sugulased. Ja väikeste sarvekestega ehk valkudega, mille abil ta end kuhugi külge haagib ja siis rakku lõhki ajades paljunema hakkab.

Eesti on kriisiks valmis

Ajal, kui terviseameti kolmandal korrusel nakkushaiguste laboris uue koroonaviiruse kohta lisamaterjali oodatakse, käib vilgas töö ka neljandal korrusel.

Just terviseamet vastutab selle eest, et haiglad, perearstid, kiirabi ning isegi päästeamet ja politsei teaks, mida teha, kui Eestit mõni hirmus nakkushaigus ründab. Kuidas käituda võimaliku Wuhani koroonaviiruse prooviga? Kuidas ja kuhu viia haige, kui proov on positiivne? Kõik need küsimused tuleb läbi mõelda enne, kui häda käes on. Palju juhiseid annab WHO, aga need tuleb meie oludele kohandada.

Jaanuari alguses istusidki asjaga tegelevad terviseameti töötajaid koos. Olukorda hinnata oli keeruline, sest infot tilkus vähe. „Olukord muutus kiiresti. Õhtul lähed ära ühe teadmisega, hommikul vaatad uusi numbreid,“ räägib terviseameti nõunik Irina ­Dontšenko. Pole tele- ega raadiokanalit, milles ta viimase nädala jooksul esinenud poleks.

Haiglatele ja avalikkusele selgitatakse enamasti ühte ja sama.

Esiteks – koroonaviirus. See on loomade haigus. Viirusel on lausa 37 tüüpi, Hiinas levivad neist paljud. Kuus tüüpi sätivad end meelsasti ka inimese organismi elutsema. Kuuest neli põhjustavad kerget külmetushaigust. Kaks ülejäänut – MERS ja SARS – on olnud kolmandikule nakatunutest surmavad. 2019-nCoV on nüüd seitsmes inimesele nakkav koroonaviirus ja võib olla ka tappev.

Teiseks – Wuhani turg. Eesti turgudega ei anna seda kuidagi võrrelda. Seal müüakse elusaid loomi kanadest madude ja illegaalsete pisiimetajateni. Müüja võtab kana, lööb tal pea maha ja annab linnu kliendile. Kõik, mis töö käigus kuskile voolab või pritsib, nii jääbki.

Puhangu esimestel päevadel töötab terviseamet välja mitu stsenaariumi, kuidas haigus võiks levida. „Kõik need bakterid, võimalikud levikuteed. Kas haigus võib levida inimestele? Kas ta võib levida keskkonnas?“ kirjeldab nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna juhataja Mari-Anne Härma.

Meedia kõrval soovib infot ka valitsuse kommunikatsioonibüroo, et ministreid kursis hoida. Ei või ju juhtuda, et peaminister pressikonverentsil vastuse võlgu jääb. Nädalavahetusekski jääb paar ametnikku terviseametisse valvesse. Kui esimene haige Eestis tuvastatakse, on plaanipäraseks reageerimiseks aega 24 tundi.

Eesti inimesi on seni peamiselt huvitanud, kas peaks reisiplaanid Aasiasse tühistama. Arstid ootasid aga Hiina haigusjuhtude kirjeldust. Eelmisel neljapäeval see viimaks saabus. Kirjeldati, milline oli patsientide haiguslugu, millised sümptomid, kus nad käisid, kuidas surid.

„Noor terve inimene ei pea kartma, kui haigestub,“ ütleb Irina Dontšenko. Surnud on enamasti vanemaealised mehed, kelle immuunsüsteem oli nõrk, kuna nad põdesid ka kroonilisi haigusi.

Aga sama tähtis on teada, mida teeb viirus tervenenud inimestel. Lisaks on veel palju olulisi asju, mida me Wuhani viirusest ei tea.

Näiteks, kas haigust võib edasi kanda inimene, kes ise haigeks ei jää? Või mitut inimest üks viirusekandja nakatada võiks? Kuidas viirus keskkonnas ellu jääb? Kas temast saab lahti korralikult tuba tuulutades? Kas peaksime kartma ka postipakke, mis tohututes kogustes Hiinast Eestisse jõuavad? Seni ei ole WHO siiski pidanud vajalikuks pakikaubandust kuidagi piirata.

„Kui gripihooaeg algab, siis ega sümptomitel eriti vahet ei ole,“ ütleb Dontšenko veel. Lõplikult suudab haiguse tuvastada ikka ainult laborianalüüs. Eestis on üksikud inimesed endal haigust kahtlustanud, kahtlused pole osutunud tõeks. Nagu ka Peterburis. Kuid see, et üksikuid juhtumeid tõesti leitakse, näitab ametnike arvates süsteemi tugevust. Parem mõned valehäired kui äkitselt avastada suur puhang.

SARS kadus ühel hetkel kui tina tuhka. Kas Wuhani koroonaviirusega võib ka nii minna? Võib. Keegi ei tea, miks SARS kadus. Väga võimalik, et Wuhanist levima hakanud viiruse põeb läbi piisav hulk inimesi, kes saavad immuunsuse, ja nii pole ühel hetkel viirusel enam kuhugi edasi kolida. Aga nii viirus kui ka organism võitlevad ellujäämise nimel. Viirus muteerub. Tasub loota, et immuunsüsteem suudab Wuhani viirusega sammu pidada, sest selle sugulaste vastu pole veel suudetud vaktsiini luua.

Peskem käsi!


Eesti on kriisiks valmis

Koroonaviirus on levinud Aasiast Prantsusmaale ja võib-olla ka Soome, aga ametnikud on üllatavalt rahulikud. Nakkushaiguste puhangutega tegelemise drilli on saadud piisavalt. 2009. aastal seagripi ajal kogunes terviseametisse tööle infektsionistide, PPA, ameti enda ja häirekeskuse esindajate grupp. See ristiti hellitavalt notsugrupiks. Labor töötas ööpäev läbi, infotelefonile vastati vaheldumisi kaheksa tundi päevas.

2014. aastal, kui Lääne-Aafrikas hakkas levima väga ohtlik Ebola viirus, telliti valmis isegi kotid, millega haige transpordi ajaks isoleerida. Nakkushaigla Tallinnas ja Tartu Ülikooli kliinikum olid valmis hädaolukorraks. Õnneks läks meil hästi.
Varemgi on Terviseamet olnud valmis koroonaviiruste puhanguks. 2003. aastal levis Kagu-Aasias SARSiks nimetatud viirus, 2014. aastal aga Saudi Araabias MERS. Mõlema puhul suri kolmandik haigestunuid (MERSi puhul umbes 300, SARSi puhul ligi 800 inimest). SARS on praeguseks kadunud, väiksemaid MERSi puhanguid aga esineb aeg-ajalt uuesti.

Kust need uued haigused järsku tulevad?

Maailmas on palju haigusi, millest me veel ei tea. Nad levivad lihtsalt kohtades, kuhu inimesed pole sattunud. Või on seni esinenud vaid loomadel. Viirused suudavad aga kiiresti oma omadusi muuta. Näiteks nii, et ühel hetkel sobib talle lisaks kaamelile ka inimese organism.

„Kui nad ei muteeru, pole nad väga edukad,“ sõnastab terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai karmi tõe.

Nii võiski juhtuda MERSi ja SARSi viirusega, esimene levis inimesele kaamelitelt, teine aga tsiibetkassidelt ja nahkhiirtelt.
Nahkhiired ongi kui haiguste reservuaarid (aga mitte Eesti nahkhiired). Nad kannavad viirusi, kuid ise ei haigestu. Kui aga keegi korraldab eksootilisel maal matka kuskile pooltundmatusse koopasse nahkhiirte koloonia juurde, pole palju vaja, et sealt ebameeldiv „suveniir“ kaasa võtta.
Oma jao annab salakaubavedu. Ka Wuhani turul müüdi elusaid eksootilisi metsloomi, kes võivad inimestele ohtlikke haigusi kanda. Kui turul saavad kokku elusloomade väljaheited, värskest lihast tulev veri ja üldine mustus, tekibki haigustele soodne levikuala.
Praegu pole lõplikku kinnitust saanud väide, et Wuhani turule tõid haiguse maod – hiina krait ja hiina kobra. Teadlased on siin veel eriarvamusel.