Nobeli laureaat Svetlana Aleksijevitš: tänapäeval Venemaal ringi sõites võib kohtuda meeletu hulga kaotajatega

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Svetlana Aleksijevitši nõukogude aega dokumenteerivas dokumentaalproosas on stseene, mille kõrval Stephen Kingi õudusjutud on nagu väikelaste unejutud. Kirjaniku kohtumisõhtul Tallinnas Kirjanike Majas käis Priit Hõbemägi.

Kui Nobeli 2015. aasta kirjanduspreemia laureaat, valgevene kirjanik Svetlana ­Aleksijevitš (71) möödunud neljapäeval Tallinnas hotelli registratuurineidudega rääkis, pöördus korraga tema poole üks mees ning küsis vene keeles: „Kas teie olete Aleksijevitš?“ „Jah, olen,“ vastas kirjanik. Mees küsis: „Aga miks te Venemaad laimate?“ Selgus, et küsija on venelane, kes elanud juba kakskümmend aastat Soomes. Ta esitas tiraadi selle kohta, kuidas Venemaad alandatakse ja solvatakse, kuigi Venemaa pole milleski süüdi. „Kas olete ehk lugenud mõnda mu raamatut?“ küsis kirjanik, kes pälvis Nobeli preemia oma teoste eest, mis püüavad lahti muukida kurikuulsa „nõukogude inimese“ olemust. „Ei ole!“ vastas mees. „Aga mille järgi te siis otsustasite, et ma olen Venemaa vaenlane?“ küsis kirjanik. „No aga kui te juba meie vaenlastelt sellise auhinna saite, siis...“ vastas mees.

„Ma ei suutnud seda inimest milleski veenda,“ ohkas Svetlana Aleksijevitš, kes külastas Tallinna seoses tema teose „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp“ esietendusega 8. veebruaril Vabal Laval. See raamat on üks viiest kapitaalsest teosest, milles Aleksijevitš nõukogude inimest kirjeldab.