Lisaks lavastamisele on Katrin Pärn ka tüki dramaturg, helikujundaja ja astub üles Peemoti rollis. Etendused toimuvad 21. veebruaril, 4. märtsil ning 2., 22. ja 30. aprillil.
Jalutamine
Pikalt kõndimine, ükskõik kas eesmärgipäraselt või suvalises suunas, üksi või kellegagi koos. Kui ma aastaid tagasi Berliinis õppisin, kõndisin ma iga päev vähemalt kaheksa tundi päevas mööda linna, täiesti metoodiliselt, ilma igasuguse põhjuseta. Sellest ajast on see jäänud mulle külge. Kõndimine annab elujõudu, aitab välja puhastada või korrastada mõtteid ja tekitab tunde, nagu mul oleks midagigi kontrolli all.
Vaade
Viimasel ajal avastan ennast väga palju lihtsalt aknast välja vaatamas. Ma võiksin seda teha mitu tundi – mõningase süütundega ajaraiskamise pärast küll, aga mida aeg edasi, seda väiksemaks see süütunne läheb. Eriti mõnus on aknast välja vaadata rongis või kuskil, kus vaade on märkimisväärselt ilus või mõjus, aga sobib ka igavam ja rahulikum, näiteks vaade minu köögiaknast, mille taga on kreegipuu ja sirel.
Reisimine
Et oleks uus koht, kus pikalt kõndida. Linnades, kus ma olen üksi käinud, ma eriti muud ei tee. Kõnnin, istun ja vaatan inimesi või loen raamatut. Mulle meeldib väga üksi reisida, aga ma jään siis hästi endasse, ja see on mõnus küll ka, aga muudab mind elukaugeks ja kuidagi klaasitaguseks. Kellegagi koos reisides on võimalik kogeda suuremaid energiavahetusi. Viimati käisin imehea seltskonnaga Sydneys, see reis andis päris pikaks ajaks jõudu.
Uni
Vanasti ma olin täiesti öise eluviisiga ja öö oli kõige inspireerivam mõtlemise või töötegemise aeg, aga nüüd enam ma ei saa kaua üleval olla. Ma ei kannata magamatust ja kui võimalik, lähen kõvasti enne südaööd magama. Puuduliku ööunega olen tujutu ja ärrituv. Uni on cool.
