Dirigent Endrik Üksvärav: kontsert peaks näitama, millist elu me elame ja mida anname lastele tulevikuks kaasa

Collegium Musicale ja dirigent Endrik Üksvärav tellisid Maria Faustilt teose "Maarja missa" ja kuhu tekstid koostas Eero Epner - kontserdi eesmärgiks on tõmmata tähelepanu vägivalla ebanormaalsusele ja sellele, et me mõtleks, millise pagasi anname kaasa oma lastele.

Maria Faust, „Maarja missa“ ja naiste vastu suunatud vägivald… Kuidas kuulajatele selgitada, et mis neid ees ootab?
Arvan, et nende jaoks, kes otseselt pole selle teemaga kokku puutunud, mõjub see unenäoliselt.
Võib mõelda ka nii, et me oleme hoopis igapäevaselt justkui unes ja see teos on kui meie äratamine. Midagi, mis meid raputab. Midagi, mis meid üles äratab, avab meie silmad.

Sellel kontserdil ei hakka keegi moraali lugema või ütlema, kuidas elama peab või mida tegema peab. Kuid loodan väga, et see paneb kuulajaid mõtlema. Ja märkama. Et see puudutab neid. Sest see ju puudutab meid kõiki, millist elu me elame ja millise pagasi anname oma lastele kaasa ja millest elu siis nemad omakorda elavad. Ja vahet pole, kas peaosatäitjana või kõrval rollis või pealtvaatajana massistseenides. See puudutab meid kõiki, lähedalt või kaudselt. Mu 7-aastane poeg küsis hiljuti enne uinumist: "Aga mõtle, kui see poiss, kes koolis teisi lööb ja kiusab saab suureks! Milline mees temast saab ja kuidas siis käitub?! Kuidas ta siis oskab hea olla?"

Kuidas teid isiklikult see teema kõnetab? On see teema teile tuttav vaid meediast või näete seda ka oma tutvuskonnas? Sest statistiliselt on naiste vastu suunatud vägivalda meie ümber palju enam, kui inimesed tunnistavad…
Olen igasuguse vägivalla vastu. Kellelgi ei ole õigust teise üle vägivalda tarvitada. Rääkimata nende üle, kes on nõrgemad. Vägivald tuleneb vihast ja rahulolematusest. Tuleneb oskamatusest teistmoodi ennast välja elada või käituda. Tuleneb puudulikust empaatiavõimest. Tuleneb soovist süüdistada, alandada, halvustada. Perevägivald on keeruline, raskesti tabatav. See toimub inimeste eraelu sfääris, lähedaste inimeste vahel ja on teiste eest varjatud. Ja see on justkui nõiaring. Nii selle jaoks, kes kasutab vägivalda kui selle jaoks, kelle peal ta seda teeb.

Ma olen näinud väga lähedalt olukorda, mis ei ole ainulaadne, ei eristu neist paljudest. Olukorda kui mees ja pereisa muutub iga kord pärast alkoholi tarbimist agressiivseks. Kui lapsed julgevad kodus ainult sosinal rääkida. Kui nende ema ei saa midagi teha, sest tal ei ole kohta, kuhu minna (v a kuur maja kõrval, kuhu õnnestub mõnikord varjuda), tal ei ole raha, et iseseisvalt hakkama saada ja siis, kui mees ei joo, siis on justkui kõik jälle hästi.

Arvan, et ennekõike on sellest pääsemiseks vaja julgust. Julgust aru saada ja tunnistada, mis olukorras sa oled. Julgust abi küsida – kui juba selleni jõutakse on väga suur samm astutud. Kuid julgus on ka juba see, kui Sult küsitakse, kuidas Sul läheb ja Sa vastad, nagu päriselt on. Piinlikkus, häbi, läbikukkumise tunne – need tuleb kõik kõrvale jätta.

Kui te näete ja teate, et teie lähedastega või naabritega vm ei ole asjad hästi, siis olge ise julged. Tehke ise see esimene samm ja küsige. Ka sellest võib väga palju abi olla. Ja võib juhtuda, et see võtab aega, see hetk, kui teie abi vaja läheb. Kuid vähemalt on abivajajal teadmine, et te olete olemas ja olete valmis aitama.

Usun ka ühiskondlikkusse survesse. Valju häälega järjepidevalt välja öeldavasse seisukohta, et mistahes vägivald ei ole aktsepteeritav. Ei koolis, tööl ega kodus. Ja selle suunalist hukkamõistu ning tegutsemist.

Kuidas muusika peaks suutma vägivalda peatama? Või pelgalt sellest rääkimine on taas samm edasi?
Kui vaid see oleks nii, et muusika abil saaks vägivalda peatada…“Imagine all these people living life in peace…“ See on minu ja meie koori jaoks esmakordne, kus võtame ja tõstatame ühiskonna valuteema. Niimoodi läbi muusika. Loomulikult ei ole me nii naiivsed, et arvaks, et pelgalt üks muusikateos probleemid lahendab. Kuid muusika on meie väljendusviis, meie viis suhelda, kaasarääkida, tähelepanu juhtida.

Nii et jah, sellest rääkimine on taas sammuke edasi. Ja järjepidevus on võtmesõna. Kogu aeg, uuesti ja uuesti. Ja siin on muusikutel, näitlejatel, sportlastel, ajakirjanikel jpt suur võimalus suhtumist kujundada, sõnumeid edastada ja inimesi tegutsema panna. Ka lootma ja unistama panna. Uskuma panna. Et kõik on võimalik.

Milline maailmast tuntud sotsiaalse iseloomuga muusikaprojekt on teil meeles?
Esmalt meenuvad näited levimuusikast: Live Aid 1985 kus koguti raha Etioopia näljahäda leevendamiseks. U2 ja Bono. John Lennon. Aga ka näiteks Venetsueela muusikakooli/noorteorkestri loomine. Kuigi see oli mõeldud sotsiaalprojektina noorte hingede päästmiseks, on selle andekaimad muusikud jõudnud muusikamaailma tippu.

Rõhk on seal ühistegevusel, mängitakse ansamblites ja vanemad lapsed õpetavad nooremaid. Kõik saavad proovida dirigeerimist. Orkestrimäng õpetab lastele, kuidas olla ühiskonna liige.

Samas otseselt selline sotsiaalse iseloomuga teoste tellimine klassikalise-, sh koorimuusikavaldkonnas ei ole võib-olla just väga levinud. Kuigi eks paratamatult on heliloojad mõjutatud ühiskonnas toimuvast ja meist ümbritsevast ning panevad selle siis ka oma helikeelde.

Millises faasis on teie isiklik karjäär? Kuhu suunas tahate liikuda?
Kui ülikooli ajal olin kolm kuud Ameerikas ja ei saanud igapäevaselt muusikaga tegeleda, siis sain aru, et ma ei saa ilma muusikata elada. See lihtsalt ei ole võimalik. Sellest alates on muusika minu jaoks olnud väga olulisel kohal. Vaatamata sellele, et teenin leiba ka lauljana, tehes erinevaid projekte peamiselt Eestist väljaspool, siis ennekõike näen ennast dirigendina. Seda nii koori kui orkestri ees. Minu koor Collegium Musicale on nullist ülesehitatud Eesti tippkammerkoor. Õigem oleks küll öelda, et emapalgast, sest nii sai 10 aastat tagasi alustatud.

Oleme koos abikaasaga Collegium Musicalesse panustanud kogu südamest ja hingest. Kõik saavutatu on pühendumise ja järjepideva töö tulemus. Hellitatud meid ei ole. Pigem vastupidi, pidevalt pead ennast tõestama. Samas on need aastad pakkunud kuhjade kaupa positiivseid emotsioone nii meile endile, lauljatele kui publikule. Ja kuigi see, milleni me jõudnud oleme on endalegi üsna uskumatu – kasvõi näiteks märtsi lõpus toimuv kontsert New Yorgis Carnegie Hallis, siis kõige kõrgemad tipud on veel vallutamata.

Meie suur soov on ka see, et töö eest kooris (CM annab aastas keskmiselt 40 kontserti), saaksid väärikat tasu nii meie lauljad kui need, kelleta koor tegutseda ei saa. Selles suunas me kogu aeg ka liigume. Koori tunnuslause „Kõlab hästi!“ pärineb elust enesest. Jõudsime selleni kontserdikülastajate tagasiside tulemusel ja jätkuvalt on pärast iga kontserti keegi, kes tuleb ütlema, et küll ikka kõlab hästi!

Pärast viimast laulupidu räägiti palju, et Eestis napib noori koorijuhte. Miks? Sest traditsioonid peaks meil olema ju tugevad.
Sellel teemal on praegu õnneks päris palju räägitud. Arvan, et suur osa probleemist põhineb suhtumisel, et koorilaul on midagi iseenesest mõistetavat. Et see on meie kultuuri osa, saame selle juba emapiimaga kaasa, kõik laulavadki kooris, meil on laulupeod jne. See justkui tekiks kõik iseenesest.

Keeruliseks läheb aga siis, kui pead dirigendina selle iseenesest mõistetavusega poekassast süüa ostma või pangast kodu ostmiseks laenu küsid. Siis see valuuta ei kehti. Loodan väga, et see suund, mis praegu Koorijuhtide liidu ja kultuuriministri poolt võetud, toob olukorrale leevendust. Oluline on siinjuures koorijuhtide ja dirigentide ameti ja töö väärtustamine. Et saaks jätkuda see, mida me meie koorilaulutraditsiooni juures nii iseenesest mõistetavaks peame.

Kontserdi korraldab Ekspress Meedia, pileteid saab SIIT.

Eesti Ekspress annetab Maria Fausti kontserdi "Maarja missa" tulu MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskusele õigusabi paremaks korraldamiseks. Õigusabi osutamine ohvritele on väga oluline ja selle rahastamine vajaks palju tugevamat alust.