Koroona. Haigus kui metafoor

Barbi Pilvre kirjutab nakkushaigustest kui näilisest karistusest inimkonna lodevuse eest, haigustega võitlemisest militaarses keeles ja poliitilisest paranoiast.

Lugu algas termokaameratest lennujaamas ja sadamas: haiguse sissetungi vastu oli vaja hakata eraldama haigeid tervetest. Inimesed läbisid kuulekalt kontrolli, küsimusi neil ei tekkinud. Juttu on olnud haigete mobiilsest positsioneerimisest. „Nõutakse, et inimesed läbiksid „kontrolli“, et eraldataks haiged ja need, keda kahtlustatakse haiguses või nakkuse kandmises, et püstitataks tõkked välismaalastelt tulla võiva tegeliku või reaalse nakkuse vastu.“

Tsitaat eilsetest uudistest? Ei, hoopis 1970. aastad ja aidsipaanika, autoriks esseist Susan Sontag, kes on tuntud ka kui popkultuuri kirjeldaja. Sontag kirjutas 1970ndatel ise vähki põdedes klassikalised tekstid „Haigus kui metafoor“ ja „AIDS ja selle metafoorid“ (e.k mõlemad 2002). Metafoor on kõnekujund, mille käigus kantakse ühe nähtuse või objekti omadused või tunnused sarnasuse alusel üle teisele. Metafoori kasutades käib jutt asjadele ja nähtustele tähenduse otsimisest.