IN MEMORIAM: Pandrogüün inimsuse servalt
Pole vähimatki kahtlust, et äsja meie hulgast lahkunud Genesis P-Orridge, transgressiivne performance’i-kunstnik (COUM Transmissions) ja radikaalne alternatiivmuusik (Throbbing Gristle, Psychic TV) oli äärmuslik inimene, või õigemini tegelane inimsuse äärealadelt, inimkonna marginaaliast. Kuid just seal määratletakse, mida inimene üldse olla võib, milleks saada ja milliseid vorme inimkond ja inimkoosluste identiteet tulevikus võivad võtta.
Ta tegeles – muidugi kui uskuda, et tema ligi 50 aastat kestnud tegevust on üldse kuidagi võimalik sel moel hõlmata – inimsuse piiridega selle väga erinevates vormides oma loomingulise tegevuse väga varajastest faasidest alates. Viimastel aastakümnetel kasutas ta endast rääkides alati mitmuse vormi – meie (we) –, sest koos oma varalahkunud elukaaslase Lady Jayega (1969–2007) nimetasid nad ennast pandrogüünideks (pan + androgüün).
Tegemist on identiteedi konstruktsiooniga, mis kindlasti paneb Varro Vooglaidudel pea plahvatama, sest eitades binaarset sooidentiteeti, hakkasid nad oma keha vastastikku teineteisesarnaseks transformeerima. Nad ei üritanud saada üheks mitte üksnes vaimselt, nagu armastajad ikka, vaid läbisid selle protsessi ka füüsiliselt (kirurgilised operatsioonid, riietus). Ent samal ajal olid nad ikka edasi nemad ise, luues omavahel kolmanda persooni, mille nad moodustasid kahe peale. Pandrogüüni-projekti eesmärk oli niisiis „binaarse soo piiridest vabanemine ja teineteise vastu tingimusteta armastuse väljendamine“ ja nii absorbeerisid nad teineteise täielikult, tehes teise totaalselt enda omaks, ja lõid täiesti uuelaadse identiteedi vormi. Nii et olles tema ise, oli P-Orridge alati ka mitmuses, mingit laadi sümbiootiline ühisolemus, kolmainsus koos Lady Jayega. Seda ka pärast Jaye surma, sest P-Orridge’i käsitluses oli ilmselt tema kunstnikutegevuse algusest alates keha üksnes psüühe vangla, kest, mida sai vajaduse korral mugandada ja transformeerida, et viia see vastavusse vaimsete seisunditega.
Kui paljude 60ndate ja 70ndate radikaalsete performance’i-kunstnike jaoks oli kehalisus ja seksuaalsus midagi, mida kodanlik ja kapitalistlik ühiskond represseerib ja mille tõde oli vaja ilmtingimata kuuldavale tuua, siis P-Orridge’i jaoks oli küsimus algusest peale üksnes keha füüsilises taluvuses, või õigemini keha taluvuspiiride kompamises. Need radikaalsed praktikad, mida ta COUM Transmissionsi aktsioonides koos oma toonase partneri Cosey Fanni Tuttiga rakendas – enesevigastamised, urineerimine, seksuaalvahekorrad jms –, ei olnud niivõrd katsed kodanlusele ja nende väärtustele näkku naerda, vaid teatud mõttes keha vastupidavustestid ja vaimsed vabanemisrituaalid. Samuti oli tegu juba ka eksperimentidega, mille eesmärk oli uurida ja katsetada teistlaadseid olemisviise teisel pool konventsionaalseid inimsuhete vorme. Juba siin oli identiteedipoliitika sotsiaalpoliitiliste eesmärkidega tihedalt läbi põimunud. Seesama identiteetide läbipõimumise motiiv kordub ka näiteks Throbbing Gristle’i võib-olla ühes suurimas hitis „United“, kui nii saab üldse väljenduda, milles on read: „You become me / And I become you / She is she / And she is you too / United United / A corresponding game to play / A special way for us to stay“.
Me võime öelda, et P-Orridge oli osaline briti kõige suuremas kunstiskandaalis 70ndatel, mis oli seotud COUM Transmissionsi „Prostitutsiooni“ näitusega ICAs 1976. Throbbing Gristle ühendas kehakunsti praktikad, kunstilis-muusikalise avangardi ning bändi kui popmuusika struktuuri täiesti uueks kunstiliseks koosluseks. Throbbing Gristle oli selliste muusikavoolude nagu industriaal ja ambient sünni juures määrava tähtsusega. Nad võtsid ühena esimestest (kui mitte kõige esimesena) 1975. aastal kasutusele iseleiutatud sämplerid (need valmistas Peter „Sleazy“ Christopherson). Psychic TV rolli acid house’i tekkimise juures ei saa alahinnata jne.
Kuid praegu tundub, et kõige olulisem roll on P-Orridge’il lähitulevikus just nimelt tänu oma trans- ja posthumanistlikele otsingutele, mille teoreetiline mõtestamine on selgelt tõusuteel. Just inimsuse piiridele väljakutseid esitavad performatiivsed elamis- ja olemispraktikad on lähitulevikus tema pärandi seisukohalt kõige määravama tähtsusega.
