Kunstioksjon Kuressaare haigla toetuseks
Osta.ee müügikeskkonnas saab täna alguse kuni 10. aprillini vältav veebioksjon, kus osaleb oma teostega üle 40 eesti kunstniku. Teiste seas saab soetada Leonhard Lapini, Jüri Arraku, Kaido Ole, Jaan Toomiku, Mall Nukke, Kiwa, August Künnapu, Heikki Leisi, Navitrolla, Alar Tuule, Robin Nõgisto, Alexei Gordini, Anna Kõuhkna ja Andres Sütevaka loomingut.
Kuivjõgi rõhutab, et soovib oksjoni kaudu tegevuses hoida ka oma alles alustavat galeriid Art & Tonic, mis keskendubki just elusolevate kunstnike teoste müügile. Ka oksjoni mõttega tulid kõik kunstnikud hea meelega kaasa.
„Oksjoni kaudu on inimestel võimalus osta endale kunstiteos, mis jääb aastateks nende kodu kaunistama. Selle kaudu tekib perekondadesse oma lugu. Lapsed harjuvad üles kasvades selle kunstiteosega, pärandavad selle edasi oma lastele ja nii tekibki perekonnasisene pärimus, mis on eri põlvede järjepidevuse tarbeks väga oluline,“ räägib Kuivjõgi.
Alghinnad oksjonitöödele määras iga kunstnik ise, üksikute puhul galerii. Eesmärk on, et teoste hinnad ei oleks liiga kõrged ning köidaks võimalikult suure hulga kunstihuviliste tähelepanu.
Ajal, kus tulevik näib tume, majandus kukub kolinal ja koroonakriis mõjutab negatiivselt peaaegu kõikide inimeste sissetulekuid – miks peaks üldse praegu kunsti ostma?
„On tõestatud, et kunst parandab inimeste elukvaliteeti,“ on Kuivjõgi veendunud. „Kunst aitab vaimselt rasketest aegadest kiiremini üle saada. Ka lapsed, kes kasvavad kunstirohkes keskkonnas, arenevad vaimselt kiiremini. Väidetavalt tõstab kunst isegi eluiga. Rääkimata kunstist kui investeerimisvõimalusest.
Mida võiks see kriis aga muuta?
„Mind nagu paljusid teisi on see kriis mõjutanud väga tuntavalt,“ räägib Kuivjõgi. „Hinge vaaguvad paar teenindussektori väikeettevõtet, mille eluspüsimiseks tuleb iga päev välja mõelda uusi ja enneolematuid turundus- ning müügilahendusi, mille kasutegur on veel üsna kesine. Sundpuhkusele saadetud töötajad. Mure Saaremaa kriisikoldes elava esivanema pärast. Löögi alla on sattunud paari piiritaguse kunstinäituse organiseerimine.
Raske on paljudel ja kardetavasti läheb veel raskemaks. Kuid iga kriis on alati toonud ka midagi head, isegi kui selle nägemine on praegu veel raske.
Loodan, et kriisi tulemusena muutuvad inimeste tarbimisharjumused. Et ei vahetata telefone iga pisiuuenduse korral, vaid pannakse hoopis laps kunstiringi. Loodetavasti kasvab ka soov soikuvajunud suhete tugevdamiseks oma laste, vanemate, sõprade ja naabritega.
Kunstiinimesi muudab see kriis vahest isegi kõige vähem, sest vestlustes nendega on tulnud välja, et seis on üsna tavaline – nad veedavad oma aega endiselt mõõdukas rahatuses ja kinnistes ruumides järjepidevalt kunsti luues. Äkki jõuab ostuharjumuste muutumise tõttu üha rohkem ostjaid tulevikus ka kunstnike juurde ja seeläbi paraneb loomeinimeste heaolu“.