Lõua peale habe võrsub.
Habe tärkab, kosub, kõrsub.
Kehv on lõuga sügada.
Nüüd on tarvis pügada.
Mis siin pikalt seletada,
tuleb habet ajada,
parda pisut peletada:
„Habe, pane ajama!
Habe, mine heaga ära!
Ei saa mulle vastu sa.“
Habe lahkub, ei tee kära,
hakkab vaikselt astuma.
