Koroonatelegramm: Laura Põld
„Kui märtsis teadmata ajaks Viini jääda otsustasin, toimusid minu ümber inimeste elus suured ümberkorraldused: harjumine hirmu, hulga piirangute, kodukontori, -kooli ja -köögiga. Elasin kusagil Austria ja Eesti uudiste vahel, paljugi kattus, aga umbes kahenädalase nihkega.
Isegi ehmatusega sain aru, et sotsiaalne isolatsioon ja majanduslik ebakindlus, mille psühholoogilistest mõjudest nüüd palju räägitakse, on kunstnikele nii igapäevane, et pole nagu kõne väärtki. Olles sunnitud sel segasel ajal ka kolima, avastame elukaaslasega varjatud süsteeme – kolimisfirmad ja kodumasinate parandajad justkui selles uues ajas ei elakski.
Kuigi minu enda elu Viinis jätkub eraklikult ka lähikuudel, tajusin teatavat isolatsiooni lõppu, kui tähistasime pereliikme 75 aasta juubelit veidi Viinist lõunas. Sinna jõudmiseks tuli istuda liiklusummikus, sest tühjad teed on nüüdseks ajalugu ja rohelisele mõtlemisele vastupidi on ühistransport muutunud ebapopulaarseks nende hulgas, kellel on valik sõita ka autoga.
Aiapeole kogunes valdavalt pensioniealine seltskond. Istuti leibkonniti grupeeritud laudade taga, kõrvallaua rahvaga vesteldi distantsilt. Märtsis ja aprillis kuulekalt kasutusele võetud maskid ja kindad on kadunud. Julgemad ka kätlevad veidi teatraalselt, nalja pärast tonksatakse kontsaga või kummardatakse klaase kokku lüües jaapanipäraselt. Suvises piduses suminas kritiseeritakse valitsuse poolt kiirelt kehtestatud ja edukaks osutunud piiranguid, aga samal ajal ekslevad vestlusse lausejupid teisest lainest ja sellest, et inimesed siis küll enam nii sõnakuulelikult ei käituks.“
Laura Põld, Viin