Silvia Pärmann: Mul on alati olnud tunne, et kõige ägedamad ajad reisimiseks olid saja aasta eest

Möödunud nädalal avati Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses Silvia Pärmanni (41) fotonäitus „Riigid, mida pole olemas“, mis jäädvustab inimeste argipäeva vabariikides, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest.

Pärmann on pildistanud nii Abhaasias ja Tšetšeenias kui Lääne-Saharas ja Somaalimaal. Fotonäitus on avatud 26. juulini.

Lähiajal ilmub ka Silvia Pärmanni reisikirjade kogumik „Riigid, mida pole olemas“, algul e-raamatuna ja juunis ka paberkandjal.

Bornhöhe Palestiinas, Vilde Abhaasias …

… ja teised Eesti kirjanikud ja kunstnikud seiklemas kaugetes maades. Mul on alati olnud tunne, et kõige ägedamad ajad reisimiseks olid umbes saja aasta eest, kohati ehk isegi 70ndateni välja, aga päris kindlasti lõppesid need selleks ajaks, kui mina reisima sain hakata. Ja mis tööülesanded inimestel vanasti olid! Näiteks K. A. Hindrey avaldas 1929. aastal „Kongosõidu“ reisist Belgia Kongosse, kus ta pidi uurima, kas seal oleks tööpõldu Eesti noortele arstidele.

Teater

Mai ilma Theatertreffenita Berliinis polegi nagu päris õige maikuu. Möödunud suvel „Serafimale ja Bogdanile“ pileteid ostes tundus absurdne üht teatriskäiku aasta ette planeerida. Teatridieet kujuneb nüüd aga päris pikaks. Reisimine on selliseid pause muidu alati leevendanud – astud hommikul hotelliuksest tänavale ja etendus juba käib. Aga ootamine – olgu siis etenduse algust või lõppu – ongi vist teatriskäimise paratamatu osa.

Päris inimesed ja tavalised asjad meie ümber

Olen püüdnud pildistada Tallinnas, olen püüdnud Eestist midagi kirjutada – ja iga kord läbi kukkunud. Seda enam vaimustab mind, kui keegi oma aknast avaneva vaate või siis aastakümnete pikkuse tutvuse ühel päeval mõneks teoseks suudavad muuta. Nagu näiteks Steven-Hristo Evestuse film „Monika“ vandeadvokaat Monika Mägist. Või Kristi Kongi maal „Vaade minu stuudiost. Ere valgus“ (2016), mis on isegi täpselt sama suur kui ta aken (175 x 350 cm). Kõige tavalisem asi muutus nii ebatavaliseks.

Podcast „Making Sense with Sam Harris“

Võib-olla lähevad asjad tegelikult ainult keerulisemaks, kui Sam Harris räägib inimestega nagu näiteks Yuval Noah Harari – aga seda alles pärast podcast’i lõppu. Tunniks ajaks on maailm arusaadavam paik.