Meesideaalist ja 1970. aastate Y-kinnisega aluspesust
Fotokunstnik Herkki Erich Merila avas Stella Soomlaisi stuudios äsja näituse „Taaveti null“. Välja on pandud kümmekond tööd: kuus joonistust, kolm diskograafiat, kaks assamblaaži ja kaks fotot. Merila paneb tööde taustsüsteemi paika Michelangelo Taaveti skulptuuri kui ideaalse mehe figuuri kaudu. See on tema subjektiivse skaala nullpunkt, mille järgi määratleda mehe kehaehitust. Selgub, et 1970ndate ühiskond ei esitanud mehekehale just liiga suuri ootusi – isegi reklaamfotodel olid modellidel väiksed kõhukesed või peenikesed käsivarred. Pigem paigutuvad tolleaegsed iidolid skaalal allapoole Taaveti „nulli“. Tänapäevased ootused meestele on märksa ambitsioonikamad ning mees peaks olema pigem steroidne Minotaurus, arvab Merila. „Ehk olid posthipi seitsmekümnendad aastad demokraatlikumad ja vabadustele orienteeritumad kui praegune keeldudesse ja autokraatiasse takerduv maailm,“ arvab Merila, „Ateena ja Sparta, jockey brief’id ja bokserid.“
1992. aastal asutas Herkki Erich Merila koos Peeter Lauritsaga rühmituse DeStudio, mis uuendas oluliselt Eestis arusaamist nii kunstilisest kui reklaamfotost. Merila on teinud isikunäitusi New Yorgis, Londonis, Kopenhaagenis, Berliinis kui Helsingis. Fotograafi tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse ning on esindatud Taani, Austria ja USA muuseumide kogudes. DeStudiost me temaga vestlust alustasimegi.