Miks Gazprom Eesti metsi kaitsta tahab?
Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juht Jaak Nigul vastab Eestimaa Looduse Fondi juhataja Tarmo Tüüri kriitikale RMK liiga intensiivse raietegevuse osas.
Olen ringi rännanud nii Aafrikas, Aasias kui Ameerikas. Neil reisidel olen näinud imelist loodust, aga ka seda, mida inimtegevus loodusele põhjustab. Iga kord olen pidanud nentima, et Eesti on elamiseks imeline paik. Me ei pea taluma seda, mida põhjustavad nutitelefonide tarbeks tehtavate muldmetallide kaevandused. Meie veekogud pole puuvillapõldude kastmiseks tühjaks ammutatud. Meist kellegi tagahoovi ei ole muudetud naftamaardlaks. Oleme rikas rahvas, sest enamuse oma keskkonnajalajäljest oleme lükanud endast vaesematesse riikidesse. Või vaesematesse maakondadesse. Nagu enamus lääneriike. Samas järgime trendi näida keskkonnateadlik. Teha nutitelefoniga raielangist pilti, naftast jope seljas ja auto tagumiku all ning küsida, miks me ometi neid puid raiume. Huvitav, kas Tarmo Tüür, lisaks murele RMK pärast, tunneb vahel muret ka selle üle, et kohalik looduskaitse on rahva üles ässitanud ühe Eesti kõige keskkonnasõbralikuma tööstusharu vastu ning on vakka seal, kus on meie tegelikud väljakutsed?
Süsinikku saab maa alt ja maa pealt
Kui tuletame meelde keemias õpitut ja vaatame enda ümber, siis näeme, et suur osa meid ümbritsevast orgaanilisest mateeriast põhineb süsinikul. Google’i järgi lausa 58%! Süsinikku sisaldavad rõivad ja jalatsid, mida kanname, süsinikku vajame, et teha valmis arvutiekraanid, ehitada maju ja autosid või kütta soojaks oma toad. Loodetavasti oskame tulevikus loobuda orgaanika põletamisest energiatootmises, kuid materjalides süsiniku kasutamisest loobumist ei oska isegi ette kujutada. Keskkonna seisukohalt on keskne küsimus, kas võtta vajaminev süsinik maa alt, nagu on tehtud viimased paar sajandit, või kasutada maapealset taastuvat süsinikuvaru ehk biomassi.
Ilmselt on nii mõnelegi ökoinimesele üllatus, et naftast tehtud kilekoti süsinikujalajälg on oluliselt väiksem kui riidest poekotil.
Maa-aluse süsiniku kasutuse kasuks räägib nii mõnigi aspekt. Sellele on üles ehitatud terved tööstusharud ja tarneahelad. Need moodustavad suure osa majandusest ja näiteks Eestis on kütusefirmad ühed suurimad maksumaksjad. Ja ega nafta olegi alati halb. Ilmselt on nii mõnelegi ökoinimesele üllatus, et naftast tehtud kilekoti süsinikujalajälg on oluliselt väiksem kui riidest poekotil. Samuti ei torka maa-aluse ressursi kasutamine nii väga silma. Kui paljud selle artikli lugejatest on näinud naftamaardlaks muudetud Siberi metsa või Ida-Virumaa põlevkivikaevandusi? Kui paljud on aga maantee ääres näinud mõnda raielanki?
Eesti kõige suurem keskkonnaprobleem on põlevkivienergeetika, kuid see teema on sotsiaalmeedias ja tänavatel tagaplaanil. Aktivistid nõuavad hoopis atmosfäärist süsinikku siduva, mittefossiilset tooret pakkuva ja fossiilse süsiniku kasutamist vähendava majandusharu - metsamajanduse - piiramist. Miks? Esiteks pole süsiniku kontsentratsiooni õhus näha, uuendusraie lank on aga vägagi nähtav. Soojem kliima ja süsinikdioksiidi hulga kasv atmosfääris panevad puud kiiremini kasvama, kuid seda vahet näevad vaid metsateadlased, mitte linnamüüride vahel keskkonnapööret nõudvad aktivistid.
Teiseks saab ilmselt isegi väga harimatu inimene aru põlevkivi ja valge ning sooja toa omavahelisest seosest. Olgem ausad, soe tuba on ju tegelikult päris mõnus. Oma mugavustsooni vastu võidelda ei tundu mõistlik. Isegi kui teadus või arvud viitavad, et meie tegelik keskkonnaprobleem on seal.
Kolmandaks toetavad fossiiltoormetel põhinevad ettevõtted tihtipeale rahaliselt keskkonnaorganisatsioone, et end aktiivsematest tülitajatest “vabaks osta” või oma turuosa kaitsta. Näiteks toetab Gazpromi rahastatav keskkonnafond nii Eesti metsadest vääriselupaikade otsimist kui ka meie ornitolooge.
Kust tuleb süsinik ja kust tuleb raha?
Tänases maailmas on üks suur häda- see on paganama keeruline. Loodus- ja reaalteadused on muutnud meie maailmapildi järjest detailsemaks, kuid nende detailide sidumine ühiskonnas toimuvaga on tihti jõukohane vaid erialateadlastele. Teadus on toonud hulgaliselt hüvesid, kuid asjade omavahelised seosed on harva nii selgepiirilised kui põlevkivi ja põleva lambipirni vahel. Isegi enamik kõrgharitud inimesi ei saa aru, mida tähendavad süsinikneutraalsus, sisemajanduse koguprodukt või mis on väliskaubanduse bilansi sisu. Kuid tänu sotsiaalmeediale saab end eksperdiks kuulutada igaüks, kel oskus suuremate või vähemate kirjavigadega postitus üles panna. Kuna nende inimeste arusaam maailmast on sageli ka üsna lihtsake, leiavad nad kergesti endale järgijaid. Vaktsineerimine põhjustab autismi. 5G põhjustab viirust. Ja kõik Eesti metsad saavad otsa. Oluline pole statistika ega vastava valdkonna teadlaste ekspertiis, vaid õige rakursiga tehtud foto ja emotsioonidest nõretav kaastekst.
Eesti suurimad probleemid on põlevkivienergeetika, jäätmemajandus, transpordisektor.
Et mingi osa ühiskonnast just sellisel tasandil opereerib, on ilmselt paratamatus. Kuid on imelik, kui inimesed, kelle staatus eeldaks enam teadmisi ja arusaamist, hakkavad mingitel põhjustel ühiskonna müütidega kaasa jooksma.
Eesti metsadebatis on vähe räägitud globaalse süsinikuäri hoobadest. Mis on Gazpromi rahastatava keskkonnafondi huvi, et maksta kinni Eesti metsadest vääriselupaikade otsimist? Või toetada Eesti ornitolooge? Mida tooks neljakuuline linnurahu kaasa Eesti metsa- ja puidutööstusele? Milliseid võimalusi aga looks mõne naaberriigi energiahiiule Eesti metsatööstuse allakäik?
Eesti looduskaitse haugub vale puu all
Minul kodanikuna on mure meie looduskaitse kehva kvaliteedi pärast. Aktivistid hauguvad vale puu all. Eesti suurim keskkonnaprobleem ei ole metsandus ega puidutööstus. Eesti suurimad probleemid on põlevkivienergeetika, jäätmemajandus, transpordisektor. Veekogude saastajana ka põllumajandus. Ometi ei panusta aktivistid sinna, kus on tegelik probleem. Mingil põhjusel lüüakse lamenti seal, kus süsiniku- ja kliimateadlased hoopis lahendust näevad. Eelmise aasta ÜRO kliimaraport mõjus Eesti keskkonnaorganisatsioonidele nagu külm dušš. Tuhandetele teadustöödele üles ehitatud raport sõnastas selgesti, et meie kliimavöötmes on puit ja puidust tooted lahendus, mitte probleem.
Ma tean selle peale nii mõnegi tulihingelise looduskaitsja vastust: Eestis läheb liiga palju puid energeetikaks ja sel moel ei talletu see süsinik teps mitte aastakümneteks. Mis on täiesti õige. Selle põhjuseks on, et Eestis on väga vähe puidukeemiatööstust. Kuna puutüved on põhimõtteliselt pikad koonused, siis ei saa saepalgid moodustada raiemahust üle 40%. Võrdluseks: eelmisel aastal läks Eestis küttepuuks 36% ja paberipuuks 24% raiemahust, Soomes vastavalt 11% ja 51%. Ma ei arva, et puidurafineerimistehase ärakeelamine ja puiduekspordi mõttes “banaanivabariigiks” jäämine oli tark otsus. Nüüd on meie saatuseks kütta graanulitega teisi riike ja eksportida suurem osa paberipuust Skandinaaviasse ning osta sealt paberitooteid kalli raha eest tagasi. Ja Emajõe saastatus pole enam ei Tartu linnavalitsuse ega Tartu Apelli probleem. Puhastusseadmete asemel ehitati hoopis uus lodjakoda.
Rohelepe kui võimalus
Olen igati päri presidendiga, kes on öelnud, et maailma rohepöörde puhul esimesed võidavad ja tagumised maksavad. Kahjuks ei ole ma aga näinud meie rohedebattides inimesi rääkimas, kuidas leida lahendusi fossiilsete toormete asendamiseks. Jutt käib küll taastuvenergeetikast, kuid seda ei saa panna selga, jalga ega katuseks. Me paneme oma teadusrahast vähemalt veerandi sotsiaalteadustesse, mis pole aidanud muuta ühiskonda paremaks ja õiglasemaks, selmet rahastada suurelt keemiateadust uute materjalide leiutamiseks. Ökoloogilised ja neist tulenevad ühiskondlikud probleemid paraku lahendatakse laborites, mitte tänavatel plakatitega vehkides! Ja kuni meil pole arvestatavat puidukeemiatööstust, ei teki meile ka rakenduslikku puidukeemiateadust.
Tänasel lageraielangil kohab juba paarikümne aasta pärast süsinikku siduv uus mets. Maa all olev nafta nii kiirelt ei taastu, kui üldse.
Puidu mehhaaniline töötlemine on Eestis juba maailmatasemel ja puidust majad ja mööbel on ka üks viis vähendada inimese keskkonnamõju. Prantsusmaal otsustati, et uued riigi poolt tellitavad avalikud hooned peavad olema ehitatud vähemalt 50% ulatuses puidust või mõnest teisest taastuvast materjalist, vähendamaks ehitussektori süsinikujalajälge. Puitehitiste innovatsiooniga toimetavad agaralt ka Kanada, Suurbritannia, Austria ja Jaapan. Puitehitiste innovatsioon loob võimalusi nii inseneriteaduste kui arhitektuuri arenguks ja arhitektuuriturismiks. Rääkimata selle positiivsest mõjust keskkonnale, metsaomanikele, tööstusele ja riigi majandusele laiemalt. Kuid oleks aeg liikuda edasi kõrgemate väärindamisastmete poole, mida võimaldab tselluloos - puidust kangad, puitplast, puidul baseeruvad ravimid.
Süsinikneutraalne Eesti
Siit aga jõuame taas minu kirjatüki alguse juurde. Inimkond vajab elamiseks ressursse. Ma ei usu, et enamus meist oleks valmis loobuma nendest hüvedest, milles täna elame. Olgu selleks rõivad, kodu või transpordivahend. Suur küsimus inimkonna ees on see, kust toore selle kõige tarbeks saab tulema.
Paar sajandit on inimkond pumbanud ja kaevandanud maa alt välja süsinikku, mis on viinud kasvuhoonegaaside kontsentratsioonide kasvuni ja sellest tulenevalt kliimamuutusteni. Täna on olemas viis, kuidas nende maa-aluste ressursside kasutamist vähendada ja üleliigset süsinikku õhust talletada. Jah, me peame selleks muutma oma metsade majandamist efektiivsemaks, sest muidu me maa-aluse ressurssi kasutust korvata ei suuda. Jah, see tähendab, et me majandame metsi ka asulate juurest ja maanteede äärest, kui mets küpseks on saanud, selle asemel, et lasta neil puudel lihtsalt ära mädaneda. Jah, see toob kaasa ajutisi muutusi harjunud maastikes, kuid pikas perspektiivis loob meile võimaluse pärandada oma lastele siiski elamisväärne maailm.
Eesti ühe juhtiva keskkonnaorganisatsiooni juht heidab RMKle ette vähest looduskaitset oludes, kui kolmandik RMK metsadest on kaitse all ja majandamisest väljas. Kui metsasektorile ja RMKle heidetakse ette, et näeme metsa kui ressurssi, siis tegelik probleem on selles, et looduskaitsjad ignoreerivad puitu kui keskkonnasõbralikku ressurssi, millega asendada fossiilseid toormeid. Kuni nad seda ei näe, ei suuda nad pakkuda ka lahendusi.
Kümned miljonid eurod dividende ja makse riigieelarvesse on väike osa RMK rollist. Lisaks keskkonnasõbraliku toorme pakkumisele mängivad RMK puidutarned suurt osa selles, et puidusektor on Eesti väliskaubanduse suurim tasakaalustaja, eksportides ca 1,5 miljardit eurot rohkem kui on sektori import. Tööd saavad otseselt ja kaudselt ligi 60 000 inimest ja seda peamiselt maapiirkondades. Eesti tegelikult elab metsast, metsast tuleb meile kõige rohkem uut raha.
Kõige olulisem on aga küsimus, millega me siis kataksime metsadest saamata jäävat toorainet? Rohkema vene gaasiga? Lähis-Ida naftaga? Põlevkiviga? Ja milline siis on see planeet või Eestimaa, mille me oma lastele pärandame? Tänasel lageraielangil kohab juba paarikümne aasta pärast süsinikku siduv uus mets. Maa all olev nafta nii kiirelt ei taastu, kui üldse. Tooraineid vajame me aga igal juhul. Millisele ressursile ehitame üles oma tuleviku? Kas sellele, mis on maa all või sellele, mis maa peal?
