Isegi minusuguse tuulepäise tüübi jaoks on kõige tähtsam perekond – need, kelle jaoks ma püüan olla olemas ja kellega on oma toimetamised, kombed, naljad... Meil ei ole üksteisest pääsu. Armastan neid väga ja loodan, et ka nemad kannatavad mind välja.

Kitarrihaigus


See on ravimatu. Ma pean kõiki neid keelelisi aeg-ajalt mängima, silitama, hooldama, nendega rääkima, veel mängima... See on minu jooga ja meditatsioon, valuvaigisti ja kanep. Mu pillipark koosneb väärikatest isiksustest, kellega muresid ja rõõme jagada. Jah, ma olen sõltlane – kui ikka kolm päeva pilli kätte pole saanud, muutun närviliseks.

Muusikuist kaasteelised


Üksi olla on mõnda aega isegi tore, aga see on umbes sama mis üksinda kontserti anda. Bändiga on iga kell lõbusam! Mul on vedanud, et neid mulle olulisi muusikalisi seltskondi on mitu – lisaks 30aastasele Jäääärele annan endast parima värskes ilusa muusika kollektiivis Graniidi17, duos Jaanus Nõgisto, Katrin Mandeli, Ilona Aasvere või Paul Neitsoviga. Olen viimasel ajal abiks olnud Peeter Ilusa, Pööriöö, Rein Ahase mälestusplaadi salvestamisel. Mu esimesele autoriplaadile tuleb ka kindlasti järg ning Rein Joasool ja Argo Toomelil ei ole seal kaasalöömisest pääsu.

Mere- ja järveanni usku


Minust ei saa iial taimetoitlast, aga ilma sealihata saaksin hakkama küll. Sel juhul olgu köögis kala, krevette, kammkarpe. Neist on tore valmistada, neid on veel toredam süüa. Olen Võrtsjärve äärest pärit ja sestap eelistan valget kala punasele. Tegelikult meeldib mulle ka kalal käia, kuigi viimasel ajal ei ole osanud selleks aega planeerida. Püüan korrektiivid teha, et landid rooste ei läheks.

Maailma avastamine


Kui küsitaks, mida ma teeksin, kui mul oleks ülearu aega ja raha, siis kindlasti reisiksin. Turismifirmade kurvastuseks püüaksin leida omi ebastandardseid marsruute. Need mõned korrad, mil mul elus see võimalus on tekkinud, olen tundnud ennast väga õnnelikuna.