Rein Rannap 20. augusti suurkontserdist: Loomulikult ei kõla Ruja hitid “nii nagu me oleme harjunud neid kuulama”. Mu eesmärk on üllatada!

Helilooja ja ajaloolise Ruja üks loojatest Rein Rannap valmistub 20. augusti suurkontserdiks, kus ta koos ERSO ja bändiga esitab Ruja legendaarsemaid palu, öeldes selle kohta: "Võimsate, aktiivsete kohtade puhul ei saa teha nii, et osal orkestril pole tegevust ja nad vaatavad igavledes ringi. Kui on äge koht, siis peavad kõik, kelle pilli omapära seda vähegi lubab, kaasa mängima."

Mille põhjal valisid välja palad, mida 20. augustil koos ERSO ja bändiga esitad?

Valisin selleks suurejooneliseks kontserdiks välja kõigepealt ansambli tuntuimad laulud, ja seejärel nende hulgast - orkestrile sobivad. Kuigi sümfooniaorkester on nii universaalne, et sellele saab seade ja sellega esitada absoluutselt igasugust muusikat, on selge, et mõned meloodiad - ja mõnede laulude tekstid – ei sobi just kõige paremini kokku klassikalise muusika kollektiivi kuvandiga. Nii näiteks saan aru, et laulud nagu "Inimene õpib", ei ole päris see, mis ERSO muusikuid ja austajaid võiks õnnelikuks teha. Kuid see ongi praktiliselt ainus tuntum laul, mis nendel põhjustel kõrvale jäi. Sest ka näiteks punk-stiilis "Eile nägin ma Eestimaad" või "Zeppelini triumfi" hard-rokk on minu meelest piisavalt tõsiseltvõetavad, et ERSOle sobida. Rääkimata siis ballaadidest.

Minu jaoks on suurimaks väljakutseks leida see tasand, mis ühendaks popi ja klassikalist muusikat; seoks need ühte, sobiks mõlema stiili kuulajatele ja muusikutele (ma loodan, et ma nüüdseks juba pisut oskan ennast kujutleda ka orkestrimängija rolli!). Selleks kasutan maksimaalselt ära oma kogemused klassikaheliloojana. Samas püüan neid lugusid loomulikult mitte liiga palju muuta, et popmuusika sõbrad ei hakkas neid võõristama. Nii et orkestratsioone tehes püüdlen ideaalse tasakaalu poole: popi ja klassika, orkestri ja bändi, harjumuspärase ja uudse vahel.

Rujat on esitatud palju ja erinevates koosseisudes ja formaatides, aga orkestriga vist varem mitte… On see sulle raske väljakutse, et Ruja kõlaks ka orkestriga nii, nagu me oleme seda seni harjunud kuulama?

Tegelikult on orkestriga mängitud Rujat ka varem, kuigi kindlasti mitte nii suurejoonelise kontserdina, ja nii heas ettekandes! Kui ansmabli tegutsemisajal oli ainuke orkestriga salvestatud lugu "Rahu" (mis kõlas nii ka Ruja esimesel LP-l), siis hiljem on küll ette tulnud Ruja laulude kavu koos orkestriga.

Näiteks võib tuua kontserdi "Rujaleidja" (1999), ning teater Vanemuise poolt lavale toodud rokkooperi “Ruja”. Nende jaoks orkestreerisin hulga laule. Ja neid ettevõtmisi on olnud veelgi Sümfooniaorkestriseaded olen varem loonud ka kõigile oma laulupidudel, kooride poolt esitatud lugudele ("Eesti muld ja eesti süda", "Rahu", "Ilus maa", "Need ei vaata tagasi", "Kel on laulud lauda" jt).

Kuid – kõigi nende puhul on põhiliselt tegemist olnud laulmisega, millele orkester on mänginud vaid saadet. Puhtalt orkestri poolt esitatult on neil kõlanud vaid üksikud lood.

Ma arvan, et mu Ruja laulud peaksid olema sobivad kuulata terve kontserdi vältel - ainult orkestri, bändi ja mu enda poolt esitatult. Sest neil lauludel on ju väga meloodilised viisid, mis on ajas osutunud igihaljaiks, ja sellisena sobivad vabalt kuulata ka ilma sõnadeta.

Loomulikult ei kõla antud kontserdil lood “nii nagu me oleme harjunud neid kuulama”. Pigem on mu eesmärk ja mulle endale põnev väljakutse kuulajat üllatada uute, eredamate kõlavärvide, suurema võimuse ja vaiksema õrnusega, kui seda rokkansambli koosseis oleks võimaldanud. Ja kõik muud nüansid nende äärmuste vahepeal. Meloodiaid ma muidugi ei muuda, kuid seadetes taotlen vaheldusrikkust, põnevust, erilisust – nagu üritan seda alati oma loomingus ja esinemistel! Kuulaja võib avastada neis tuttavates lugudes uusi vaatenurki (kuulamis-nurki siis tegelikult!), näha neid uue, teravama pilguga, kuna detailid on nüüd rohkem esile toodud (ja detaile on ka ohtralt lisatud!).

Millise pala orkestri seadesse sättimine on kõige keerulisem?

Hetkel pole kõik orkestratsioonid veel valmis. Kuid keerukad on nad kõik, ka need, mida olen varem korduvalt orkestrile seadnud – ja võibolla need isegi kõige rohkem! Sest ma ei suuda ennast korrata, ega midagi teha tavalisel harjumuspärasel viisil. Püüan ka need, kõige tuntumad lood, lahendada uuel, senikuulmatul viisil. Ehk siis – teiste sõnadega – tehes kõike teisiti kui varem.

Samas - küll oskan öelda, mis on kõige ajamahukam. Võimsate, aktiivsete kohtade puhul ei saa teha nii, et osal orkestril pole tegevust ja nad vaatavad igavledes ringi – ei, kui on äge koht, siis peavad kõik, kelle pilli omapära seda vähegi lubab, kaasa mängima. Isegi siis, kui võib ette oletada, et paljude nende mäng ei saagi kuidagi üle teiste välja kosta. Sellistel hetkedel, mida pole kavas sugugi vähe, tuleb kogu orkestrinoodi (st partituuri) lehekülg, kõik selle mitukümmend rida, täita nooditäpikestega... see võtab aega. Aga – usun, et tulemus on seda väärt!

Kui palju sul 20 augustiks valmistudes lähevad mõtted Ruja algusaastate juurde ja perioodidele, mil esitatavad laulud lõid?

Jah, sageli rändavad selleks kontserdiks ette valmistudes mõtted nende lugude loomisaega, ja ka ansambli algusaastate juurde. Põhiliselt hämmastab mind kontrast selle ajahulga vahel, mis läks toona nende viiside (ja lihtsate ansamblisaadete) loomisele ja on kulunud hiljem (ja kulub ka hetkel) nende laulude korduvatele seadmistele... Ning kui kergelt ja kiiresti sai mindud uusi lugusid salvestama...

Eks ma muidugi olen, nagu ilmselt me kõik, muutunud aja jooksul enda vastu üha nõudlikumaks. Siiski on uskumatult tore tagantjärgi tõdeda, et ootamatult palju tookordsest kiirloomingust on osutunud ajas vastupidavaks.

Lauluviisid tulid alati mul pähe korraga, nii öelda - hoobilt: panin teksti klaverile, ja laulsingi kohe seda luulet viisiga, mis jäigi nii, nagu esmahetkel tuli. Nüüd nikerdan iga orkestratsiooni kallal pea nädala, muudkui viimistlen, täpsustan, parandan...

Samuti oli toona riikliku raadio poolt eraldatud stuudioaeg alati väga piiratud, nii et polnudki võimalust väga palju ümber teha.

Milline Ruja hitt on sul kõige kiiremini tehtud?

Kõik mu laulud on sündinud ühe ja sama tempoga – see on – niikaua kui laulu salm ja refrään kokku kestavad. Muidugi, vahel ei tulnud pähe mõnele tekstile rahuldavat viisi, siis võtsin kohe ette järgmise luuletuse. Ma kunagi pole nö muusikat välja mõelnud - ma lihtsalt ootasin õiget inspiratsiooni, mis annaks mulle korraga kätte kogu terviku – meloodia, harmoonia, saateideed jms. Täna laule tehes ma siiski kaalun ja kahtlen, ja ka parandan mõnda heli, - püüdes siiski mitte liiga kaugele eemalduda algsest inspiratsiooni-sähvatusest.

Kavatsed sa 20. augustil kuulajatele ka mingi Ruja-üllatuse serveerida?

Üritan igat kui viimast seadet sel kontserdil vürtsitada mitmete üllatuslike võtetega; kuivõrd rabavad need üllatused kellelegi jaoks välja kukuvad, jääb muidugi kuulaja otsustada!

--

Kontsert toimub 20. augustil Tallinna lauluväljakul, ürituse korraldab Ekspress Meedia. Kontserti esitleb Thermory, toetavad Netikino, Alexela, Tallinna linn, Saku, 4Sisters Catering, Maks ja Moorits, Tallinna linn. Pileteid saab SIIT ja SIIT.