Südasuvine kevadnäitus

Kevadnäitusel jäi mulje, et eesti kunstnik reageerib koroona­kriisile portreed või abstraktset kompositsiooni tehes, kirjutab Karin Paulus.

Tänavu suvel toimuv „Kevadnäitus“ pole erinevalt naljakast, aga ka haljendavast nimest kuigi värske. Pigem ikka mastaapne maalinäitus, kuhu on puistatud mõned skulptuurid ja segatehnikas taiesed. Siiski tuleb tõdeda, et erinevalt arvukatest varasematest väljapanekutest, kus sai õndsas üksinduses ringi jalutada, on nüüd külalisi kõvasti. Nagu me teame, satub kohalik kunstisaali harva ja otsib sealt sageli midagi sellist nagu lugupeetud riigikogu spiiker.

Esimesena avati portreenäitus „Kunstnikud maalivad kunstnikke“ ja see püstitas alguses lausa publikurekordeid. Eriti just pikast eneseisolatsioonist väsinud eakam kunstihuviline ihkas ohutut kultuurset meelelahutust, milleks tihkelt eri käekirju täis saalid ja klassikaline žanr imetabaselt sobisid. ­Kunstnik Kai ­Kaljo kureeritud väljapanekul oli näha, kuidas maalida eelistatakse ikka iseennast või sõpru-tuttavaid.