Miks nad Eesti tarbijat nõnda kotivad? Sest nad võivad!

Suured välisfirmad on pikapeale muutunud südidest investoritest juriidilisteks masinateks. Isegi selgetele pretensioonidele ei vasta bossid enne kui alles pärast kaotust kõige viimases kohtuastmes.

Mõnikord tekib tunne, nagu Eesti oleks äsja kaotanud sõja ja peab nüüd alluma võitjate tingimustele.

Osa vabadusi oleks nagu kadunud. Ma mõtlen vaba turgu ja seda, kuidas suurfirmad kohtlevad oma Eesti kliente ning siinseid investoreid. Just nagu oleks meil mingid peremehed, kes lihtrahvaga räägivad ainult mõisavalitsejate kaudu. Nii käitub võitja kaotajate maal.

Mõned näited.

Kolm aastat tagasi kaotas Tallinna Vesi – kus osalus kuulub Hollandis registreeritud firmale United Utilities – lõplikult kohtuasja vee hinna küsimuses. Monopoolne vee-ettevõte ei tunnistanud konkurentsiameti õigust vee hinda ette kirjutada: riigi esindajaid loksutati läbi kolme kohtuastme, aga sellestki ei aidanud. Vaidlus viidi Pariisi arbitraaži, kus Eesti riik pälvis mullu lõpliku võidu.

Selgus, et hinnad olidki liiga kõrged, nii umbes veerandi võrra. Täpselt nagu konkurentsiamet oli monopolfirmale aastaid selgitanud. Möödunud aastal lasti vee hind lõpuks 27 protsenti alla.

Võitsite meid kohtus? No ja siis!

Justiitsminister Urmas Reinsalu juubeldas ja kiitis iseenda väljatöötatud monopolide ohjeldamise seadust. Ning – pange tähele! – andis tallinlastele näpunäite: tõtake nüüd aastate jooksul tarbijalt nööritud liigset raha tagasi nõudma. Palgake endile esindajad.

Siiani oli kõik viisipärane.