Maailm ilma Rujata. Kuidas oleks võinud käia rujaliste ja Eesti popmuusika käsi?

Mõne ansambli muusikaga on nii, nagu professor Aadu Kadakas ühes Eesti kullafondi kuuluvas filmis ütles: pannakse laulu sisse ja sealt sa enam välja ei saa.

Ruja muusika on pandud Eesti popmuusika genofondi ja sealt enam välja ei saa. Ruja ja tema muusikat peetakse Eesti ajaloos täiesti enesestmõistetavaks, seda plaadistatakse erinevates versioonides aina uuesti, antakse välja raamatuid, lavastatakse etendusi. Aga kujutame ette, kui 1971. aastal poleks Rein Rannap jõudnud otsusele panna kokku üks punt, et teha kõrge tasemega Eesti oma rokkmuusikat. Oletame, et Ruja poleks sündinud. Milline oleks olnud sel juhul Eesti rokkmuusika rada?

1. juuli 1972 – Ruja kontsert Kadrioru kõlakojas jõudis kesta vaid paarkümmend sekundit. Elekter tõmmati välja kohe, kui Rein Rannap loo „Tsepelini triumf” alguses klahvidele viskus. Foto: Eesti Ajaloomuuseumi arhiiv

Aasta 1971. Eesti biitansamblite liivakastimängud on mängitud ja enamik omaaegsetest Kosmos 68 staaridest olid kas lõpetanud või tegutsesid edasi inertsist. Maailmamuusikas tekkisid uued tuuled, popmuusika läks mitmekülgsemaks ja ka karmimaks. Samuti keerulisemaks. Eestis seevastu võttis võimust stagnatsioon, Brežnev oli juba mõnedki aastad võimul olnud, 60. aastate lõpus alanud kruvide kinnikeeramine jätkus. Selline oli taust.

Paljude ansamblite liikmed räägivad oma meenutustes, et kõige parem muusika sünnib, kui kokku saavad õiged inimesed. Kõik see keemia ja füüsika, hea juhus ning muud olulised faktorid. Kindlasti oleks nii Varjudes kui ka Andromeedas laulnud Urmas, noor geenius Rannap, hilisem Vitamiini staar Sepper, Andrus Vaht, Toomas Veenre ja teised Ruja liikmed leidnud endale muusikud, kellega koos bändi teha. Väike Jaanus oleks jõudnud kaugele oma Aatomitriikrauaga, Tiit Haagma oleks jätkanud Urmasega Varjudes. Rääkimata hilisematest ansambliliikmetest, kellel oli selle aja peale juba tunduvalt rohkem muusikalisi valikuid. Teised ansamblid, teised laulud, mis võib-olla jäänuks meile võõramaks ja vajunuks kiiremini ajaliiva.

18. juuni 1973 – Ruja proov Jaan Kreuksi nimelises kultuuripalees. Foto: Eesti Ajaloomuuseumi arhiiv

Rein Rannap oleks kindlasti leidnud enda ümber häid muusikuid, teinud väga head muusikat ja kirjutanud oma nime ikkagi suurvormide ning suurte tähtedega Eesti popmuusika ajalukku. Lihtsalt teistsugust värvi tähtedega.

21. aprill 1974 – legendaarne kontsert koos Tõnu Kaljuste kooriga Estonia kontserdisaalis tõu Rujale igavese esinemiskeelu. Planeeritud teist kontserti ei toimunud. Foto: Eesti Ajaloomuuseumi arhiiv

Kui rääkida Urmas Alenderist, siis tema oleks kindlasti tegelenud rohkem omaloominguga. Lisaks olemasolevale soololoomingule naudiks me praegu tunduvalt suuremat hulka Urmase enda loodud ballaade, mõtisklusi, groteske, oode, armulaule, kindlasti ka isamaalisi õhkamisi. Ehk oleks ta tõsisemalt keskendunud teatrile, jõudnud Nukuteatrist kaugemale, tõsisemate rollideni? Ajas edasi minnes – ilma Ruja Venemaa gastrollideta oleks me ehk Mattiiseni laulude ühe esitajana näinud Urmast, ehk oleks ta mõistnud paremini, et teda Eestimaa „madalates majades” ikkagi vajatakse. Oleks jäänud ära Rootsi ja seega ka Estonia …?

Ruja looming ei koosne ainult muusikast. Kohe alguses seati eesmärgiks kasutada täisväärtuslikke tekste. Ansambli olemuses peegeldusid erinevatel aegadel erinevad värvid. Jüri Üdi terav-kriitiline, ridadevaheline sarkasm ja Ott Arderi muhe huumor. Ei kujutagi ette, millise ansambli osaks nende sõnameistrite looming oleks võinud Ruja asemel saada. Või ehk siis üldse sel kujul olemata olla.
Mässumeelse ja irriteeriva Ruja puudumine jätnuks tööta hulga parteilisi asjamehi, kes nähtavasti oleks oma tumedate seintega kabinettides igavlenud või siis otsinud endale teisi ohvreid. Oleks varem Propelleri jerunda ära keelanud või Saaremaa rokipäevadel valitsenud vabameelsele bardakile jälile jõudnud. 6. mai 1985 – Ruja IV koosseisu esimene proov Pirital. Foto: Ivan Makarov / Eesti Ajaloomuuseumi arhiiv

Kui eelnevas tekstis oli palju oletusi ja arvamist, siis lõpetuseks ka mõned kindlad veendumused. Ilma Rujata ei oleks teatri- ja muusikamuuseumi arhiivis suurepärast Ruja kroonikat ega päevikut, mida pidevalt uurimas käiakse. Ei oleks väga suurt ja põhjalikku fotokogu, küllap ei oleks ka sellisel kujul Urmas Alenderi arhiivi, kust leiab infot ka paljude teiste Eesti muusikute kohta. 18. novembril ei toimuks Eesti Muusika Kuulsuste Koja korraldatavat Ruja kohtumisõhtut. Ning kindlasti ei oleks põhjust 20. augustil Tallinna lauluväljakule järjekordsele Ruja kontserdile minna.