Ruja video õgis suure osa filmi eelarvest
1982. aastal hakati Tallinnfilmis Moskva tellimusel ette valmistama uut poolteisetunnist muusikafilmi, mille tööpealkirjaks sai „Selle suve šlaager”, lühenes hiljem „Šlaagriks”. Filmi keskmes on muusikavõistlus „Tippmeloodia 1981” ja sellega paralleelselt kulgev lugu ansambli Kookos solistist, keda kehastas Els Himma. Katrin Pruuni tegelaskuju on filmis jõudmas estraadilauljale kriitilisse ikka ja peab tegema imet, et võistelda noortega ning püsida tipus. Aasta varem rähkles täpselt samasuguses probleemide rägas Sofia Rotaru kehastatud estraaditäht sarnase sisu ja jõuliselt keskpärase narratiiviga linateoses „Hing” (Mosfilm 1981).
Meie levikultuuri tutvustavale filmile telliti muusika Rein Rannapilt, kel oli sel ajal üks viljakamaid loomeperioode. Ta on tunnistanud nelikkogumiku „Varajased laulud” saatesõnas, et salvestas Rujaga 1981. aastal üle 20 uue laulu. Selle tuules sujunuks kogu filmile muusika kirjutamine valutult, ent läks teisti. Jaanus Nõgisto mälestuste kohaselt raamatus „Vaatan korraks tagasi” olidki enamik filmis osalevaid artiste nõus Rannapi loomingut laulma ja mitmed nendest lauludest mängiski stuudios sisse Ruja, kuid siis läks mürgliks. Esimene vastuhakkaja oli Gunnar Graps, ja neid oli veelgi. Nii kõlavadki Ruja „Roostevaba maailma”, Tõnis Mäe „Make upi” ning näiteks Anne Veski ja Kuldse Trio „Apteegi” kõrval peale Rannapi ka teiste muusikakirjutajate lood. Film, muide, saavutas tohutu populaarsuse, tõsi, mitte Eestis.
Suur osa „Šlaagri” eelarvest kulus Ruja läbi aegade kõige sädemeterohkema muuvi (1980ndate Eesti sõna, mis tähistas muusikavideot) „Roostevaba maailm” tegemiseks, kus ansambel telfri küljes rippuval platvormil tsehhis ringi rallib. Võtted leidsid aset proletaarses keskkonnas Ilmarise terasetehases. Kuidas sama laul sümfooniaorkestrile arranžeeritult pühapaigas kõlab, saab kuulda-näha 20. augustil Tallinna lauluväljakul. Praegu aga video 1982. aastast – Ruja ning „Roostevaba maailm”.