„Perry Masoni“ uusversioon pakub nii võikust kui helgust

1930ndate LA-s toimuva krimisarja „Perry Mason“ uusversioonis on esil ka väga päevakohased teemad, nagu politseivägivald ja ametkondlik rassism, kirjutab Mari Laaniste.

Suurenenud reaalsusest pagemise soovi foonil on nostalgia kindlasti üks meelelahutusturu konjunktuursemaid teemasid. Ikkagi saabus 20. sajandi juba suhteliselt tolmunud krimiklassikasse kuuluvast „Perry Masonist“ tehtud uus-televersioon suhteliselt ootamatult. Nimi oleks küll justkui tuttav, kuid kandev osa praegusest laia ilma telepublikust ei mäleta midagi 1960. aastatel kogu kohtudraamasarjade žanrile nurgakiviks saanud Ameerika tele-Masonist ega ole kardetavasti lugenud ka ühtegi tollenimelise advokaadi tegemistest rääkivat raamatut.

Teisalt tuleb tunnistada, et Erle Stanley Gardneri arvukate krimiromaanide peategelane on julgeks uuskohaldamiseks tegelikult võrratu leid: originaalmaterjal ei paku Masoni tausta ega eraelu kohta (ega ka teiste kandvate tegelaste kohta) sisuliselt poolt lausetki, ehk eelloo leiutamiseks on sarja autoritel olnud täiesti vabad käed.

Niisiis kohtub vaataja HBO sarjas Perry Masoni nime kandva, pisut räsitud ja skeptilise olemisega esimese maailmasõja veteraniga (Matthew Rhys), kel on 1930. aastate alguseks selja taga abielulahutus ja kaelas päranduseks saadud piimafarmi riismed kusagil Los Angelese linna veerel, otse lennuvälja külje all.