Uus kodumaine film toob vaatajani eesti mehe vaeva

Maria Ulfsak kirjutab 18. septembril kinodesse jõudvast Janno Jürgensi debüütfilmist „Rain“.

Eesti meest on palju narritud. Eks ta ole mõne nurga alt ka üksjagu naljakas tegelane. Teate küll seda kulunud nalja eestlasest, kes armastas oma naist nii väga, et oleks talle seda peaaegu öelnud?

Vastuvaidlematute, meist suuremate loodusseaduste kohaselt saab igast säravate silmadega, tundlikust ja elavaloomulisest poisiklutist väga suure tõenäosusega ühel päeval koledaid pükse kandev, ohkav ja napisõnaline diivanil istuv täiskasvanud meesisik, kelle eluraskus leeveneb vaid korraks, kolmanda ja viienda õlle vahelises õndsas tsoonis, kuhu olenevalt elukorraldusest satutakse kas harvemini või sagedamini.

Janno Jürgens on oma debüütfilmis „Rain“ (film on pühendatud režissööri vendadele) süvenenud selle põlvest põlve edasiantava morni ja rõõmutu tsükli toimimisse; mustritesse, mida iseloomustab täielik suutmatus väljendada oma tundeid ja kus ainsateks perekonnasisesteks ühenduslülideks on paremal juhul teatav ühistest kannatustest tulenev ­solidaarsustunne või kehvemal juhul lihtsalt ühine aeg naispoole valmistatud ja reeglina vitamiinivaeste produktide ühiseks tarbimiseks.