Intsesti hind. Mis saab vanemate poolt katki tehtud lastest?

Pärast Kadri julget esinemist „Pealtnägijas“, kus ta kirjeldas avameelselt, kuidas tema kristlasest ja koguduse liidrist isa teda aastate jooksul seksuaalselt ära kasutas, võttis tugigruppidega kontakti 42 ohvrit, kes sooviksid tulla tugigruppi. Aga kuidas intsesti – peresisest seksuaalset väärkohtlemist – üldse ära tunda?

Vahel näevad nad hallutsinatsioone. Üks viieaastane tüdruk nägi korduvalt akna taga musti hirmuäratavaid kujusid. Unenägudes ratsutas ta alasti ja teda ajasid taga kord poisid, kord indiaanlased.

Üks ohver rääkis, et murdeea saabudes muutus ta väga kurvaks ja tundis armukadedust, sest ta jäi ilma tähelepanust, kuna isa vahetas ta pärast aastaid kestnud väärkohtlemist noorema õe vastu välja.

Mida noorem ohver, seda raskemad tagajärjed. Ohvrid on jäänud ilma oma lapsepõlvest ja täiskasvanuna on neil raskusi enda lastega hakkama saada. Üks naine-intsestiohver rääkis, et ta oli võimeline andma armastust oma tütrele, aga pojale kahjuks mitte.

Väärkoheldud lapsed võivad paaniliselt karta üksi olemist või selliseid olukordi, kus neil ei ole võimalust end kaitsta. Nad ei ole võimelised usaldama täiskasvanuid ega üldse kedagi. Neil tekivad illusioonid. Nad hakkavad keskenduma tundele, et on olemas paha ja pahaloomuline jõud, mis on valla päästetud nende kodus ja vallanud kõik inimesed.

Intsestil on mõju lapse arengule, tundeelule, sotsiaalsetele oskustele ja seksuaalsusele. See mõju on eluaegne. Ükski ohver ei suuda seda kunagi unustada.

Mis on intsest

Seksuaalse vägivalla puhul räägitakse tavaliselt pedofiiliast ja pedofiilidest. Kuid peresisese seksuaalse väärkohtlemise puhul pole alati tegu pedofiiliaga. Sellisel juhul on õigem rääkida intsestist.

Kuigi väärkohtleja kinnitab lapsele, et nii peabki olema, et see on armastuseavaldus ja seksi õpetamine, täiskasvanuks saamise ettevalmistamine, teab laps siiski oma sisemuses, et see kõik ei ole õige.

Intsest on täiskasvanud perekonnaliikme seksuaalne tegu ­selle perekonna lapse või alaealisega. Täiskasvanu kasutab sealjuures ära mõjujõudu ja usaldust. See tegu võib olla mis tahes seksuaalne toiming, kus osapoolsed ei ole oma vanuselt ja positsioonilt võrdsed.

Tänapäeval on intsest kuritegu. On olemas kaks üldiselt levinud intsesti puudutavat müüti, mis ei pea paika. Esiteks – usutakse, et lapsi kasutavad ära ainult pedofiilid. Aga kõik intsesti-vanemad ei ole sugugi pedofiilid, sest osale neist ei paku seksuaalset huvi lapsed väljaspool oma perekonda. Teiseks usutakse, et ema ei ole kunagi väärkohtleja. Kahjuks ka emad kasutavad lapsi ära, nii tüdrukuid kui poisse.

Ekslik on ka arvata, et kui vahekorda pole olnud, pole väärkohtlemist.

Milline on väärkohtleja profiil? Kuidas saab lapsevanemast oma lapse väärkohtleja? Kas on tal lapsepõlves midagi viltu läinud? Kas teda ennast on lapsena väärkoheldud? Põhjused on väga erinevad. Näiteks on väärkohtlevad isad sageli ise emotsionaalselt ebaküpsed ja sõltuvad naise emotsionaalsest käitumisest. Vahel on nad nartsissistid, elades kahes erinevas maailmas. Põhjuseks võivad olla ka pereprobleemid: näiteks mehe soovi seksida tõrjutakse pidevalt ja teda alandatakse. Osa väärkohtlejatest on ka ise kogenud lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist.

Näide elust: tõsise haiguse tagajärjel on mees jäänud ilma oma positsioonist, karjäärist, töökohast, sissetulekust ja noorest naisest. Meest vaevab üksindus ja stress, tal on raskusi uute suhete loomisega. Ainuke inimene, kes hoolib, on oma laps, kes isa juures aeg-ajalt külas käib. Mees on lisaks nartsissist ja ta võtab endale õiguse asendada teda maha jätnud naine oma lapsega. Väites, et tal ei ole enam kedagi vaja ja et ta elab elu lõpuni koos oma tütrega.

Mida noorem on laps, seda lihtsam on teda väärkohelda. Seepärast valivad väärkohtlejad oma ohvriteks sageli alla viieaastased lapsed.

Põhjenduseks toovad need väärkohtlejad, et lapsed on liiga noored, et aru saada, mis nendega toimub, et nad on liiga noored, et mäletada seda hiljem, et nad ei räägi juhtunust, sest nad ei tea, et toimuv on ebanormaalne.

Väärkohtleja ei ole alati täiskasvanu, vaid võib olla ka alaealine, vend või õde. Sellisel juhul on võim tugevama ja vanema käes. Seksuaalne väärkohtlemine võib toimuda ka koolis ja isegi lasteaias, omaealiste vahel.

Seksuaalse väärkohtlemise viisid

Seksuaalseks väärkohtlemiseks on mitmeid viise: seksuaalsed mängud lapsega, lapse filmimine ja pildistamine (porno), piilumine (vannitoas, magamistoas, WCs), suguorganite puudutamine (näiteks palutakse, et laps puudutaks täiskasvanute suguorganeid), suguakti matkimine sõrmega, masturbeerimine, vahekord (ka anaalvahekord ja suuseks), pornolehtede nähtavale jätmine ja nende vaatama sundimine või lapse sundimine magama täiskasvanuga samas voodis.

Mõnikord on raske määrata, kuhu tõmmata piir. Kas koos lapsega magamine ja lapse ees alasti olemine on normaalne?

Häirekellad hakkavad helisema, kui lapsel on isa juures oma tuba, aga voodit seal pole, kuigi laps on seda palunud. Isa on ka hoiatanud, et kui laps ei kuula sõna ja räägib kellelegi, mida nad kahekesi teevad, peab ta minema põrandale magama ja see tundub väga kohutav. Samuti ei ole normaalne, et viieaastane tüdruk hüüab isa appi pärast pissimist pühkima. Selles vanuses laps oskab seda juba ise teha, aga ta kuulab isa sõna ja teeb nagu kästud.

Miks laps ei palu abi ja ei räägi?

Täiskasvanuna esitavad paljud ohvrid endale küsimuse: „Miks ma ei rääkinud?“

Sageli ei ole lapsel kedagi, kellele rääkida, ja väärkohtleja on öelnud, et keegi niikuinii ei usu sind. Väikesel lapsel puuduvad sõnad selle kõige kirjeldamiseks, ta ei saa aru, mis temaga tehakse, kuigi tunneb valu ja häbi.

Lapsel on vastakad tunded, sest lapsevanem, kes peaks kaitsma ja andma turvatunnet, teeb talle samal ajal midagi väga paha. Ta annab ühtaegu nii armastust kui teeb ka haiget. Väärkohtlemise ajal tihti laps tardub, jääb tegevusvõimetuks, ta ei hakka vastu ja seetõttu tundub väärkohtlejale, et laps on nõus. Väärkohtleja süüdistab ja mõjutab ohvrit, et see on nüüd nende kahe vaheline saladus ja sellest ei tohi teistele rääkida.

Laps ei räägigi, sest ta kardab, et juhtubki see, millega väärkohtleja on hirmutanud: et keegi ei usu, et ärakasutajast isa pannakse vangi, et perekond laguneb, et kõik saavad teada ja hakkavad kiusama, et sõbrad hülgavad. Ta võib arvata, et peab minema lastekodusse või et rääkimine teeb emale haiget, ning emal on ilma selletagi palju muresid. Lapse vaikimine võidakse kinni maksta raha ja kingitustega. On juhtumeid, kus kõik hakkavad juhtunus last süüdistama. Vahel ähvardatakse last, et kui ta sõna ei kuula, võtab väärkohtleja järgmiseks ohvriks väikese õe…

Nii saabki lapsest kogu perekonna kaitsja, kes võtab endale vastutuse perekonna koos hoidmise eest ja kannatab selle nimel välja pideva väärkohtlemise.

Kui oled aastaid sulgenud häbi ja valu sügavale enda sisse, on sellest väga raske rääkima hakata.

Peamiseks põhjuseks, miks ei saa rääkida, on häbi. Kuigi väärkohtleja kinnitab lapsele, et nii peabki olema, et see on armastuseavaldus ja seksi õpetamine, täiskasvanuks saamise ettevalmistamine, teab laps siiski oma sisemuses, et see kõik ei ole õige.

Häbi takistab ka hiljem täiskasvanuna sellest rääkimast, tugirühma tulijad kinnitavad seda kõik nagu ühest suust.

Teiseks on süütunne. Laps tunneb end süüdi, et ta lasi sel kõigel juhtuda. Kuna lapsed on õpetatud täiskasvanute sõna kuulama, juhtub väga harva, et täiskasvanu peab kasutama jõudu. Vajadusel murtakse lapse vastupanu ähvardamise, lubaduste ja kingitustega.

Lapsed ei naudi seksuaalset väärkohtlemist, aga nad võivad nautida tähelepanu ja kiindumust, millest nad mingil põhjusel muidu ilma on jäänud. Nad võivad nautida ka füüsilist stimulatsiooni ja seksuaalset erutumist ja saada isegi rahulduse, aga see ei tähenda, et nad oleksid väärkohtlemisega nõus.

Kahjuks paljud emad ­keelduvad uskumast, kui laps neile väärkohtlemisest räägib. Halvimal juhul saavad isegi pahaseks ja süüdistavad last valetamises ja karistavad. Või kui laps räägib koolis õpetajale, kutsub õpetaja ema kooli ja laps saab hiljem kodus sõimata, et kuidas sa julged selliseid lollusi välja mõelda.

Mõned emad teavad, aga mõjutavad ise last väärkohtlemist maha salgama. Hullemal juhul ema ei hooli üldse ja tal on isegi hea meel, et nüüd mees jätab tema rahule. Või siis veelgi rängem: ema on ise kaasatud lapse väärkohtlemisse või isegi müüb oma last võõrastele pedofiilidele.

Intsesti mõjud ohvritel

Kui last hakatakse ­väärkohtlema, siis tema käitumine muutub, ta muutub kiuslikuks või vastupidi – väga arglikuks ja hakkab vältima kontakte sõpradega. Ta tunneb ennast räpasena ja tal on tunne, et kõik ümberringi teavad, mis temaga on juhtunud. Osa lastest muutub väga püüdlikuks, sest väärkohtleja halvustab pidevalt.

Väärkohtlemise tagajärjel ilmnevad hiljem mitmed probleemid: varajane seksuaalne küpsus, agressiivne seksuaalne käitumine, juhusuhted, prostitutsioon, seksuaalsusega seotud häired, mälupildid, erutumise ja orgasmiprobleemid, seksuaalse läheduse vältimine, süütunne, häbi, eneseusalduse kaotus, tunne, et oled teistsugune kui kõik teised, isoleeritus, uimastite ja alkoholi kuritarvitamine, kuritegevus, enda vigastamine, enesetapukatsed, unetus, ülitoimekus, alatoimekus, paanikahood. Mõni ohvritest ei saa kasutada ühiskondlikku transporti, teine saa vastu võtta kingitusi, sest neid tehti talle alati pärast väärkohtlemist. Neil on raske luua paarisuhteid ja luua perekonda, seks on vastumeelne.

Väärkoheldud naistel on vähene eneseusaldus ja sellepärast abielluvad nad tihti vägivaldsete meestega, halvimal juhul isegi väärkohtlejaga. See on suletud ring. Kahjuks mõningatel juhtudel võivad väärkoheldud lastest saada täiskasvanuna väärkohtlejad. Mõned ohvrid tunnistavad, et kuigi nad suutsid need tunded vaos hoida, olid nad selle peale siiski mõelnud, vaadates oma last.

Kust leida abi

Kui oled kogenud seksuaalset väärkohtlemist alla 18aastasena ja oled praegu täiskasvanu, kirjuta tugigrupiga liitumiseks aadressil: [e-mail].

Kui oled täiskasvanu või laps ja oled kogenud seksuaalvägivalda hiljuti (viimase 7 ööpäeva jooksul), pöördu kiiresti seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse: www.palunabi.ee/seksuaalvagivald/kontaktid.

Kui seksuaalvägivald on toimunud täiskasvanueas ja sellest on möödunud rohkem kui 7 ööpäeva, pöördu Ohvriabisse, tel 11 6006.

Kui oled laps ja kogenud seksuaalset väärkohtlemist, helista numbril 116111.

Traumaga toimetulek

On mitmeid ravimeetodeid: personaalne teraapia, gestaltteraapia, psühhodraama, kunstiteraapia, muusikateraapia, tantsuteraapia, rühmateraapia, tugigrupid. Otsuse teeb alati inimene ise. Ohver peab olema ise motiveeritud, muidu ravi ei õnnestu. Inimese paranemist segab sageli eitamine – see on kaitsemehhanism: väärkoheldu alahindab sündmusi, väites, et see polnudki nii hirmus. Paljud väidavad isegi, et nad valetasid.

On oluline, et terapeut kuulab ja julgustab ohvrit, uskudes tema lugu, ja teraapia edeneb survet avaldamata väikeste sammudega. Terapeut annab ohvrile loa rääkida.

Kui mingil põhjusel ei ole intsesti ohver saanud abi lapseeas, tuleb seda otsida täiskasvanuna. Paljud ohvrid julgevad abi otsida alles pärast väärkohtleja surma.

Kui väärkohtlemist salatakse ja seda ei paljastata enne kui alles täiskasvanuna, on sellel vaimsele tervisele rängemad tagajärjed. Mõni elab 50aastaseks ja hakkab alles siis nägema õudusunenägusid, sest tema mälu on ajutiselt kustutanud kohutavad läbielamised. Kuni miski, näiteks lõhn, muusika vms, toob need mälupildid äkki silmade ette ja kõik tuleb meelde. Iialgi ei ole liiga hilja otsida abi.

Paljud saavadki abi just tugigrupist. Tihti on grupiga liitumine väga raske samm. Kui oled aastaid sulgenud häbi ja valu sügavale enda sisse, on raske sellest rääkima hakata. Kuigi see on ränk kogemus ja teeb haiget, on osalejad arvamusel, et grupist on palju kasu. Ühe 19aastase osaleja sõnadega: „Mina teadsin, et ümberringi on palju samasuguse saatusega inimesi, aga kui istun nendega koos samas ruumis ja me kõik räägime „samas keeles“, on see täiesti eri asi ja see tunne tugevneb, et tõesti mina ei ole oma murega üksi.“

Vaid väike osa intsesti ohvreid otsib abi. Seksuaalne väärkohtlemine on ränk trauma ja sellest on raske välja tulla ilma abi ja ravita. Taak ei kao kunagi päriselt, aga seda on võimalik märgatavalt kergendada. Tähtis on ohvritele kinnitada, et laps ei ole kunagi süüdi, süüdi on alati väärkohtleja.

Pärast „Pealtnägija“ saadet võttis kontakti 42 ohvrit, kes sooviksid tulla tugigruppi. Neid innustas Kadri julge esinemine. Selle põhjal avame varsti Tallinnas kaks uut gruppi ja Tartus teise grupi.

Rita Holm on Eesti Akadeemilise Seksuoloogia Seltsi, Eesti Seksuaaltervise Liidu ja Soome Seksoloogia Seltsi liige.

Ohvrite mõtteid:

„Miks minu kuritarvitaja mitte kunagi ei palunud andeks?“

„Ta palus andeks, aga lisas, et sina ju ikkagi ise tahtsid seda.“

„Teised inimesed ütlevad, et see juhtus nii kaua aega tagasi ja ole õnnelik, et sa pole invaliid. Sina ju saad seksi harrastada, aga invaliid ei saa.“

„Mulle öeldakse, et oled nii vapper, et said sellest üle, aga see teeb mind vihaseks, sest neil pole aimugi, mida ma olen kogenud ja kui raske on olnud paranemisprotsess.“

„Ja siis märkasin, et ma ise otsisin olukordi, et mind ära kasutataks, omamoodi oli see nagu kinnisidee.“

„Tahtsin teda kaitsta ja samal ajal tappa.“

„Ma ei ole kunagi rääkinud kellelegi, ema on vana ja haige, kui räägin talle, ta saab vihaseks, et miks ma lapsena kohe ei rääkinud.“

„Ma ei taha kunagi lapsi saada.“

Kadri sõnum väärkohtlemise ohvritele:

Abi on päriselt olemas. Tervenemine on abi otsimist väärt. Süütunne ja häbi ei kuulu teile. Veel enam – kui lapsepõlves kogetu keskel suutsite ellu jääda, olete midagi päriselt õigesti teinud!