Veiko Õunpuu uue filmi arvustus: Igatsus parema elu järele
Iga Veiko Õunpuu film on sündmus. Neid ei valmi tihti ja Õunpuu on end alati näidanud tundliku ühiskondliku närviga filmitegijana. Tema filmides esinevad lood ja karakterid on aga pigem ajatud, kui et kannavad mingi teatud ajastu märki.
Eesti-Soome-Hollandi ühistööna valminud „Viimased“ portreteerib ühe epohhi lõppu – traditsioonilise eluviisi allajäämist õgardlikele, majanduskasvu püüdvatele ärihuvidele. Ühtlasi on see ka pilt nende muutuste vahele jäävate inimeste traagikast.
Lapimaale paigutuva sündmustikuga „Viimaseid“ võib nimetada omamoodi põhjamaiseks vesterniks. Kui vesternites keerles elu kullakaevanduste ja karjakasvatuse ümber, siis „Viimaste“ keskmes on samuti karmides looduslikes tingimustes – kusagil Lapimaa pärapõrgus – toimetav kogukond, kelle ainsaks elatusallikaks on kunagise põhjapõdrakasvatuse asemel töötamine kaevanduses ebainimlikes tingimustes. Sellele taustale ehituvad inimestevahelised konfliktid, mis tekivad igatsusest parema elu järele, üksindusest, hüljatusest ja auahnusest.
