Maski kohal on hirmul suured silmad

Kui mu vene vanaisa oli insuldi järel haiglas, hingamisaparaadi küljes, käisin teda vaatamas. Tema linnu moodi kõhnaks jäänud keha külge oli poogitud hulk juhtmeid, näos oli plastist mask, masin pumpas õhku tema kopsudesse, sisse ja välja. Olin kurb, kuid ei olnud rabatud ega ahastuses.

Vanaisa oli oma elu alati oma reeglite järgi elanud, mis paljuski tähendas seda, et lähedaste vajadustest oli tal poogen. Viimased aastad veetis ta diivanil pikutades ja tema eluleegi põhiliseks kütuseks olid kaheliitrilised õlleballoonid. Õlu tema meelt ei tuimestanud, ta oli lõpuni välja väga osav teravate ühelauseliste naljade tootja. Surma ta ilmselgelt ei kartnud, lihtsalt ühel hetkel andis otsad.

Mina mõtlesin surmale kõvasti 20. eluaastate alguses, surmahirm oli nii tugev, et suutsin end veenda, et mu süda on haige ja peagi suren.