ARHIIVIST | Lembit Sarapuu: mul on olnud kindel laad, mida ma teen, ja ma ei ole kunagi selles kahelnud

Sandra Jõgeva käis Õismäel külas legendaarsel maali­kunstnikul Lembit Sarapuul.

Mütoloogilise ainestikuga figuratiivsete maalide poolest tuntud Lembit Sarapuu sai 1. augustil 90aastaseks. Võtsin vinoteegist kaasa pudeli punast Hispaania veini (Sarapuu on märkimisväärne veiniasjatundja) ning läksin juubilarile tema Õismäe koju, mis ühtlasi toimib ateljeena, külla.

Lembit Sarapuu oli mu kunstnikest vanemate hea sõber ning tunnen teda seetõttu sünnist saadik. Vitaalne mees valmistab ette uusi näitusi ning ei ütle vahel ära ka mõnest tellimustööst. Sarapuu näitab mulle muu hulgas lõpetamata maali, millel on kujutatud lahkuläinud armastajad pargiteel ning mille tellis temalt oma lahutuse puhul üks noor kunstiarmastaja.

Mitu aastat oma 90 eluaastast oled sa maalikunstnik olnud?

Maalikunstnik olen sellest ikka hulk aega olnud. Ma hakkasin kunstiga tegelema, kui olin väike laps. Tegin kodus näitusi. Mu ema oli kunstnik, asjaarmastaja kunstnik. Õppis omal ajal ka Peterburis Stieglitzi kunstikoolis.

Aga mu ema oli karm inimene. Ta oli karm ja õiglane, tead. Ta läks Sangaste vallast Peterburi aadliperekonda guvernandiks. Ta oli ise neiukene, aga pani need aadlipreilid nii paika, et need olid joone peal. Ei julgenud talle midagi vastu öelda. Aga talle see amet ei meeldinud, läks fotoateljeedesse retušeerimistööd tegema.