Tantsutreener Aleksandra matustelt, kuhu kogunes sadu inimesi, sai alguse viirusekolle, millest räägiti üle kogu riigi.
Kallaste kalmistu väravast otse vaadates paistab lõikelilledesse, pärgadesse ning mustvalgetesse lintidesse mähkunud kõrge, rinnuni ulatuv hauakääbas. Kuldsete kirjadega lindid hüüavad järele „unustamatule Sašenkale“ ja „kallile Sašale“. Lilledel peesitab, koon püsti, valge plüüsist mänguhobune. Järsku lõhestab vaikust kuke kiremine.
33aastase Aleksandra Sergejeva surm tänavu suvel oli Kallaste kogukonna jaoks niivõrd ootamatu, et tema ärasaatmisele kogunes sadu inimesi
„Mitte koroona-, vaid vähipandeemia on meil,“ poetab Nikolai ema Niina. Mälestuspäeva laud hostelis Laguunis on roogadest lookas. Keskel on kauneim vaagen – kirsstomatitega kaunistatud kihiline salat kreekeritega, mida oskas kõige paremini teha Aleksandra.
Kõige tähtsam, rõhutab Aleksandra mees Nikolai, on rääkida. Meenutada Aleksandrat. Tunda igatsust, nutta, ja ka naerda.
