Naiste­vaheline armastus 18. sajandi Prantsusmaal

Brigitta Davidjants kiidab üht eelmise aasta parimat filmi „Põleva tütarlapse portree“, mis lõpuks ometi ka Eesti kinolevisse jõuab.

Kui ajalooline draama „Põleva tütarlapse portree“ (režissöör Céline Sciamma) laiema üldsuse ette jõudis, leidsid paljud, et tegemist on üle aastate parima prantsuse filmiga. Küllap põhjusega, sest filmi ei muuda lummavaks pelgalt kaunis pildikeel.

Céline Sciamma on tuntud selle poolest, et käsitleb oma loomingus seksuaalset ja soolist identiteeti nii eri ajastutes kui ka ühiskonnakihtides. Erandlik ei ole seegi film.

Kunstnik Marianne (Noémie Merlant) saabub üksildasele saarele, et maalida aristokraatlikust perest pärit Héloïse’i (Adèle Haenel) – luua temast portree, mida on tarvis võimaliku abielu teostumiseks. Kuna aga Héloïse abielluda ei soovi ja on avaldanud portreteerimisele hoopis vastupanu, palub tema krahvinnast ema (Valeria Golino) Marianne’il seltsidaamiks maskeeruda ja tütart salaja maalida.