„Minu Danielle“ ehk naiskirjanike kätš Tšehhimaa pealinnas

Toomas Vabamäe luges Katrin Pautsi raamatut „Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad“.

Ma ei osanud lugema hakates midagi oodata. Puhas uudishimu – tahtsin näha, kui palju Katrin Pautsi Praha erineb minu omast. Eeldasin, et põhjalikult. Tema isiklik Praha, nagu ma aru saan, ulatub ajas vaid mõne aasta kaugusele, minu esimesest Praha-käigust saab varsti juba 40 aastat (mida ma ei taha isegi hästi uskuda seda arvu kirjutades). Mistap minu Praha hämaramates tagumistes soppides leidub asju, millest Pautsi Prahas enam lõhnagi pole. Samas kirjutaksin sekunditki mõtlemata alla seisukohavõtule, et „Praha on mu hingelinn“.