Piirideta populism ehk kellest saab Eesti Orbán?

Populism vajab pidevaid konflikte ja lõputuid lahinguid vaenlasega, sest ebastabiilset, kurnatud ühiskonda on palju hõlpsam endale allutada.

Kirjanik Olev Remsu kirjutas 3. novembri Päevalehes, et pärast Donald Trumpi kaotust jääb EKREst pikapeale järele vaid paha hais. Tõepoolest, Ameerika president oli kujunenud ­populistide üleilmseks majakaks. Aga kas ta ikka kustub päriselt? Tasub ka meenutada, et populismilainetel kulgenud ­Brexiti referendum korraldati viis kuud enne Trumpi tõusmist võimule. Illiberaalse demokraatia juured on tunduvalt sügavamal kui Trumpi jäljed.

Ammu enne Trumpi

Poolas võttis Õiguse ja Õigluse partei kontrolli riigi üle 2015. aastal, kui esimees Jarosław Kaczyński teatas: „Lääne sotsiaalsed mudelid on solk, me ei kavate neid ­adapteerida.“ ­Viktor Orbán kinnistas ennast Ungari peaministri toolile 2010. ­aastal ja kuulutas kohe: „Debatte ei ole enam vaja.“ ­Migratsioonikriisini, mida peetakse ­populismileegi süütajaks Euroopas, oli veel mitu ­aastat. Silvio Berlusconi Itaalias, ­Marine Le Pen Prantsusmaal ja Geert ­Wilders Hollandis olid poliitikas tegijad ammu enne Trumpi tähelendu.

Pole põhjust arvata, et autoritaarse valitsemisviisi ihalus hääbuks koos Trumpi lahkumisega Valgest Majast. Õigupoolest on populism sama vana kui liberaalne demokraatia, mille salliv olemus on hilisematele diktaatoritele korduvalt trumbid kätte mänginud.

Globaalne agenda

Miks tappis Norra paremäärmuslane Anders Breivik 2011. aastal 77 noort vasakpoolset aktivisti, kes polnud üldsegi seotud islamiga, mida Breivik hingepõhjani vihkab?