Alustame täitsa algusest. Mis olid teie lapsepõlve lemmikmajad, lemmikraamatud, lemmikruumid?

Sille: Mul on metsik kõrgusekartus. Seega on kõige eredamalt meeles hooned, mis olid liiga kõrged. Lisaks sellele, et käisime tuletornides ekskursioonidel, ehitasime perega tellistest lossi, mille ülemistel korrustel käisime õega mängimas. Kartus nendest redelitest ja olematu käsitoega läbipaistvatest treppidest ülesronimise õudukad on mul senini. Sellepärast vist projekteerisingi esimesed viis aastat ainult kõrghooneid. Kõrghooned on minu nahkhiiri täis kaev, kuhu on vaja kukkuda selleks, et kartuse asemel hirmuga üheks saada. Proovisin küll, aga pole siiani seal ära käinud.

Raamatutest meenub miskipärast Dostojevski „Idioot“.

Siim: Kasvasin üles Tartus, Annelinnas, aga Supilinn ja Tähtvere on kindlasti südamelähedasemad. Kuni koolini elasime Toomemäe kandis. Suurte kõrgustevahedega linnaosad tekitasid kindlasti teistsuguse suhte ruumi. Niisamuti nagu Annelinnas kuuendal korrusel elamine.

Raamatud ei ole kunagi minu suurimad sõbrad olnud, pigem käeline tegevus või ronimine ja turnimine. Olin teismeeas kõva ­ekstreemsportlane – sõitsin rulluiskudega. Linnas olid mulle tol ajal olulised igasugused trepid ja käsipuud; kohad, kus saaks trikke teha. Ruum pole minu jaoks iialgi pelgalt horisontaalseks või vertikaalseks jaotunud, kõik suunad on olulised.