Esteedi üksinduse äratundmine

Mart Avi „Vega Never Sets“

∞

Esimene albumi „Vega Never Sets“ arvustus, mida lugema juhtusin, ilmus brittide võrguväljaandes The Quietus ja teilgi tuleks sellele pilk peale visata. Kriitik Richard Foster tegi oma tööd hästi ja kirjeldas Mart Avi muusikat kui avatud ja piirideta osutust 21. (või mõne järgmise) sajandi erinevate pop-signaalide juurde. Ideaalvariandis on see nagu paradiis – soul, digielektroonika, küllaga muusikaloost pärit linke… Fosteri käsitluses saab Avi maailmast külluslik maailm – seal juhtub palju ja kogu aeg. Ja siis ma äkki enam päriselt nõus ei olnudki. Paradiis või mitte, aga oma uuel albumil on Avi rohkem üksi kui kunagi varem.