Draamateatri "Kuritöö ja karistus": publiku kasvatamine üliinimeseks

Kas saksa teatri vahenditega on võimalik edasi anda ülivenelikku kirjandust, küsib Eesti Draamateatri uuslavastust „Kuritöö ja karistus“ vaadanud Andrei Hvostov.

Muidugi on see lihtsalt üks mõttemäng, sest mis saksa ja mis vene. Moskva kirjanik ja kirjanduskriitik Dmitri Bõkov sedastas kord ühes loengus, et Dostojevski on läänes kohutavalt populaarne (ta väitis, et isegi populaarsem kui Venemaal) mitte seepärast, et teda lugedes saadakse sissevaade vene hinge avaratesse käändudesse-soppidesse, vaid seepärast, et Dostojevski on kõige läänelikum vene kirjanik üldse. Mistõttu on ta lääne lugevale publikule hästi arusaadav. Dostojevski olla kirjanikuna küpsenud Dicken­si ja Balzaci loomingust õppides. Sentimentaalsus segamini kohutava julmusega, ja muidugi – raha! Kes käsitleb raha ning rikkuse probleeme, muutub meile – läänlastele – arusaadavaks (muuseas, sama lugu on Eduard Vildega, ka tema püsib aktuaalsena seepärast, et kirjutab meie elu põhiväärtusest – mammonast).

Kas Ene-Liis Semperi – Tiit Ojasoo tandem esindab just nimelt saksa teatrit, on samuti vaieldav. Võib-olla on see just NO99 teatrikeel. Tehniliselt perfektne, väga füüsiline, näitlejaid tekstist võõrandav teater. Näitleja on lihtsalt ruupor, kes edastab (Razumihhin Uku Uusbergi esituses röögib) sõnumi ehmunud publikule näkku.