Äsja Grammyle nomineeritud albumil „Alfredo“ muigab räppar Freddie Gibbs, et „jumal pani mu kräkki müüma, et mul millestki räppida oleks“. Sedalaadi räpp armastab päris lugusid päris raskustest, pelgab sisutühjust ja neid, kelle jaoks põhjast alustamine tähendas alustamist keskklassist. Kui uue koolkonna hiphopparite buumis Eestis ei kerkinud esile ühtki artisti, kes oma elu keerdkäigud kaasahaaravalt helilainetesse talletaks (või kellel neid keerdkäike üldse oleks), jättis see lüürilise räpi austajaid õigustatult kukalt kratsima. KiROTi tõus tõotab selle tühimiku vähemalt mõneks ajaks täita.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega