Kirjanik John le Carré ja sõjakangelane Alfons Rebane langesid ühe ja sama reeturi ohvriks

Äsja surnud maailmakuulus spioonikirjanik John le Carré ja eestlasest Rüütliristi kavaler Alfons Rebane olid saatusekaaslased. Carré jäädvustas Rebase ka oma romaanis.

David John Moore Cornwell ehk kirjanikunimega John le Carré (1931–2020) oli spioon, kellest sai maailmakuulus spiooniromaanide autor. Aastal 1958 astus Cornwell Briti julgeolekuteenistuse MI5 teenistusse, kaks aastat hiljem siirdus salaluureteenistusse SIS (tuntud ka kui välisluure MI6). Ta määrati Bonni Briti saatkonna teiseks sekretäriks, hiljem töötas Hamburgis. Oma esimesed teosed – krimiromaani „Eliitmõrv“ (1962) ja spioonipõneviku „Spioon, kes pääses külma käest“ (1963) – kirjutaski ta Saksamaal. Et välisministeeriumi ametnikel oli keelatud avaldada kirjutisi oma nimel, saigi Cornwellist John le Carré.

Kindral Vladimir ja kolonel Alfons

Cornwell oli 1964. aastal sunnitud luureteenistusest lahkuma, kuna MI6 kurikuulus topeltagent Kim Philby paljastas teiste seas KGB-le ka tema. MI6st lahkumise järel pühendus Cornwell ainult kirjutamisele. Oma hukutaja juurde naasis ta romaanis „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk“ (1974), kujutades ja analüüsides seal Philbyt kui kõrgema klassi reeturit.

Carré teadis ka MI6 palgal olnud eestlast Alfons Rebast. Nad olid saatusekaaslased – just Philby reetis KGB-le Rebase luureoperatsioonid. Kas seetõttu saigi Rebasest ühe Carré romaani keskne tegelane?