Pandeemia ajal on lõputult räägitud Hollywoodi tulevikust. Paljud filmisündmused tühistati (Marveli universumist lükkusid edasi näiteks „Must lesk“ ja „The Eternals“, aga need on vaid kaks näidet pikast reast suurfilmidest, mille väljatulekuaeg liikus tulevikku) ning online-linastuste ja lühemate leviakende teemalisetele uudistele järgnenud jahmatus on juba palju kajastust leidnud.
Aga kuidas võtab publik vastu filmid, kui me – kogu südamest loodan, et see on peagi nii – naaseme mingisugusesse normaalsusse? Kui on midagi, mida tänapäeva Hollywoodi kassahitid meile õpetanud on, siis on see maailma lõpp. Oleme näinud plahvatusi, mis muutuvad iga uue väljalaskega üha suuremaks; oleme näinud, kuidas linnad kukuvad silmapilkselt kokku. Oleme harjunud surma ja hävingu vaatemängudega samamoodi nagu tõsiasjaga, et päike tõuseb igal hommikul. Kuid spektaakel ongi see võti, mis meid blockbuster’ite poole tõmbab. Kogu see üle võlli keeramine. Plahvatuslik värk. Reaalseks muudetud ebareaalne.
