Ralf Lõoke ja Maarja Kask arthitektuuribüroost Salto
Salto ehk büroo asutajate Maarja Kase ja Ralf Lõokese jaoks on see tegutsemisviis laienenud sujuvalt ka majadest kaugemale, erinevatesse kunstiprojektidesse, mis on alati olnud teravalt ja täpselt sihitud ruumilised sekkumised, konkreetse ühiskonnakriitilise looga. Veneetsia biennaalile tehtud Gaasitoru (2008, kaasautorid Ingrid Ruudi ja Neeme Külm) ja merekonteinerist korraks arhitektuurimuuseumisse pääsenud Londoni börsihoone fassaad (2016, koos Neeme Külmaga) lõikavad vaheda noaga ning teevad Maarjast ja Ralfist kõige cool’imad arhitektid, sest kunst annab vabaduse.
Rükis me neist kõrvalehüpetest midagi teada ei saa, seal teeb Salto ikka maju. See ei tähenda, nagu läheneksid nad oma projektidele kuidagi teistmoodi või poleks nad arhitektuuris end realiseerida saanud. Vastupidi, õnneliku 21. sajandi alguskümnendi põlvkonnana on nad alates oma esimestest objektidest, nagu Maanteemuuseum (2010) või Maaülikooli spordihoone (2009, mõlema kaasautor Karli Luik), realiseerinud arvukalt konkursivõite, ühendanud probleemivabalt iseteadva, saltolikult julge arhitektuurse käekirja ning kommertsiaalse edu.
Balti Filmi- ja Meediakool
NO99 Põhuteater
Salto Arhitektide näitus "Maketid"
Tõsised, konkreetsed, töökad, ei ole nad iga ülesannet nullist lahendama asudes valinud kõige kergemat teed. Rüki pika laua peal on väljas vaid murdosa töömahust, mida üks projekt endas kätkeb, ja enamasti näeb siin viimistletud makette, millega tellija juurde minnakse. Ent on ka tillukesi töömakette, ideepoegi, mille võlu avaneb vaid asjassepühendatutele. Kuna igasugune muu illustratiivne materjal puudub, teksti on napilt ja sildidki tillukeses kirjas, ei saa me Salto kohta teada muud kui seda, millised need valmis peast kõik väga tuntud majad olid enne tööjoonisesse ja ehituskoosolekutele jõudmist; kuidas nad papist ja plastist kokku liimituna kuju võtsid; kuidas nad kõik vastavad tellija ette antud soovidele, ruutmeetritele, looduslikele tingimustele ja veel mitmele praktilisele asjale, ent alati on neis midagi veel, mingi nüke. Miski, mida vaataja treenimata silm sealt kohe välja lugeda ei oska – selleks peab lihtsalt ruumis viibima ja seda kogema –, aga mida võib nimetada kunstiks, oskuseks ruum kokku panna nii, et kõik nõuded on täidetud, ent läbi korrutatud vaid neile arhitektidele teada oleva valemiga, triviaalsus tõstetud aste kõrgemale. Loodud lisaväärtus näiteks ootamatu vaate, liikumisteekonna, terrassi või mõnusa oleskelukoha kujul, unustamata kunagi nõuet, et majad ainult ei ole lahedad, vaid nad peavad sellistena ka näima, tõmbama ligi ka siis, kui sa ei tea, mis meid täpselt ahvatleb. Intuitsioon pole Saltot seni alt vedanud.
Salto Arhitektide näitus "Maketid"

Viljandis olles on võimalus vähemalt kolm Salto objekti ka oma silmaga üle vaadata: riigigümnaasium (valmis 2013, esimene omataoline), vanalinna sobitatud büroohoone Tartu mnt 7d ja ülisümpaatsed kortermajad samas kõrval. Vanas aidas tegutsev Rüki galerii jääb täpselt nende vahele, kõik sugulastena ühte värvi mustad.

Salto Arhitektide näitus „Maketid“ on Viljandis Rüki galeriis (Tartu 7c) avatud 30. detsembrini 2020. Näituse kaaskuraator on Eik Hermann.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena