Vanessa, räägi palun algatuseks veidi oma taustast ja sellest, kuidas sa selle töö peale sattusid.

See on veider lugu. Ma olen pärit Sydneyst ja alguses töötasin ma seal äriõiguse advokaadina. Seejärel õppisin ümber näitlejaks, sest olin kogu aeg tegelenud balleti, džässi ja muu sellisega. Nii et päris imelik kombinatsioon. Arvasin, et juura on kuidagi loomingulisem, aga üksi suurte dokumendikuhjade taga istumine polnud päris see, millega ma tegeleda oleks soovinud.

Asusin õppejõuna tööle Šotimaa Kuninglikus Konservatooriumis (Royal Conservatoire of Scotland, sealne riiklik draamakool – M. U.). Seal palus üks endine tudeng mul oma lepingu üle vaadata, sest ta teadis, et olen advokaat olnud – just kõik need alastust puudutavad punktid. Edasi tulid üha uued ja uued samalaadsed palved, kuni lõpuks üks näitleja soovis, et ma läheks temaga võtteplatsile kaasa, sest ta agent polnud nõus minema. Ta palus mul jälgida võtte ajal monitorist, et kõik, mis toimub, on see, milles on varem kokku lepitud. Näiteks et rinda näidatakse vaid külje pealt – ühesõnaga, et produktsioonitiimiga oleks kõik selgesõnaliselt läbi arutatud ja et nad käituksid vastavalt.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega