Aastal 1931 kehtestati Saksamaal reeglid, mis nõudsid inimese raviks ja inimesel teadusuuringu tegemiseks inimese nõusolekut. Tegemist oli ilmselt esimese korraga maailma ajaloos, kui meditsiinis üritati teavitatud nõusoleku reeglit juurutada.
Vanarahvas teab, et esimene vasikas kipub aia taha minema. Saksamaal kehtinud reegleid keegi ei tühistanud, kuid see ei takistanud natsidoktoritel koonduslaagrites inimsusevastaseid teadusuuringuid teha. Loomulikult ei küsinud keegi selleks uuringualustelt nõusolekut. Selleks ei olnud Kolmanda Riigi ajal vajadust, sest tollased Saksa seadused kaitsesid natsiideoloogia järgi nn täisväärtuslikke inimesi ehk tõelisi aarialasi, keda ju koonduslaagritesse ei saadetud. Inimõigused kuulusid ainult inimestele ja „mitteinimestele“ neid ei rakendatud. Alles pärast II maailmasõda ja Nürnbergi tribunali muutus nõusoleku küsimise reegel meditsiinis üldkehtivaks. Vähemalt Euroopa lääneosas.
Eestis seadustati arsti kohustus saada raviks või uuringuteks patsiendi nõusolek esimest korda alles 1997. aastal.
