Ohvriks olemise talumatu kergus

Kuidas see võimalik on? See on ilmselt üks esimesi küsimusi, mis paljudel Washingtoni Kapitooliumi ründamisest kuuldes esimesena pähe kerkis. Kuidas on võimalik, et täiskasvanud inimesed nii käituvad?

Sama küsimus tekkis tõenäoliselt paljudel ka pronksiöö ajal. Või kui kaevata ajaloos veel sügavamale: kuidas suutsid intelligentsed ja adekvaatsed inimesed aidata kaasa küüditamistele või holokaustile? Kuigi meedias nopitakse enamasti välja paadunumad kurikaelad, lähevad mingil põhjusel selliste aktsioonidega kaasa ka pealtnäha täiesti tavalised inimesed. Kõikide nende näidetega on seotud üks ühine joon – ohvrimentaliteet.

Alguses oli au, siis väärikus

Sotsioloogid ja psühholoogid väidavad, et läänemaailmas on toimumas uus suur kultuuriline nihe. Veel mõned sajandid tagasi domineeris aukultuur, mille kohta võib lugeda vanadest rüütliromaanidest ja millele olid iseloomulikud näiteks duellid. Au­haavamise sai maha pesta vaid oma kartmatust näidates ja surmale silma vaadates. Toona tundus see täiesti normaalne. Kujutage korraks ette, kui ­Jevgeni ­Ossinovski Mart ­Helmele kinda heidaks ja ta duellile kutsuks.