Pilt on selline: neli higist läikivat meest, küünarnukid põlvedele toetumas, istuvad saunalaval. Mina. nublu. gameboy tetris. Kaks superstaari, kelle viimastel aastatel kirjutatud ja esitatud lugudest on eestlaste mällu sööbinud rohkem käibefraase, riimipaare ja kilde kui kõigist Eesti kinofilmidest kokku. Ja Kaarel Sein, nublu mänedžer, kelle isa ehitatud sauna laval me palavuses rääkida puhimegi. Jutt veereb meie isade peale. Kuidas nad on pensionil ja mida nad seal teevad. Paljad mehed saunalaval räägivad isadest. Armas. Momendike, mida mäletada.
Aga asi on selles, et Kaarel kutsus mind saunaõhtule, et kuulata koos nublu ja tema sõpradega popivalitseja esimest täispikka plaati „Café Kosmos“. Album ilmus kümme päeva enne jõule ning ütlematagi: totaalne hitt.
„Star life interlüüd (paha tuju luuletus)“
nublu väitel oli see viimane lugu, mis albumile jõudis. „Ja see ongi paha tuju luuletus. Olin terve päeva kodus, korra käisin ainult juuksuris ja kui juuksurist välja sain, jooksin kohe koju tagasi. Toa uks lukku ja... Ei suutnud väljas olla.“
Kaarel: „Halb lõikus oli või?“
nublu: „Jaa, halb vaib oli terve päev.“
Küsin: „Miks siis?“
„Ma ei tea...“ venitab nublu ja räägib edasi väga aeglaselt, sügades aastavahetusest saadik kasvanud habet, pilguga laest punkte otsides. „Mul on mõnikord selline tunne, et justkui ma peaks kellelegi eeskuju olema, aga siis vaatan, kuidas ma päriselt elan... ja... mitte, et see oleks tohutult kriminaalne, aga lihtsalt... Ja siis mul tekib konflikt. Et kas ma nüüd valetan või…“
„Paha tuju oligi enda konfliktist, et kes sa artistina oled?“
„Kas nüüd artistina...“ veerib nublu sama ettevaatlikult edasi. Omaette diskussioon, kes ma inimesena olen. Kui palju olen artistina see, kes ma olen inimesena. Ja kui palju mitte. Vohh!! See ongi see.