Aga asi on selles, et Kaarel kutsus mind saunaõhtule, et kuulata koos nublu ja tema sõpradega popivalitseja esimest täispikka plaati „Café Kosmos“. Album ilmus kümme päeva enne jõule ning ütlematagi: totaalne hitt.
 

„Star life interlüüd (paha tuju luuletus)“

nublu väitel oli see viimane lugu, mis albumile jõudis. „Ja see ongi paha tuju luuletus. Olin terve päeva kodus, korra käisin ainult juuksuris ja kui juuksurist välja sain, jooksin kohe koju tagasi. Toa uks lukku ja... Ei suutnud väljas olla.“

Kaarel: „Halb lõikus oli või?“

nublu: „Jaa, halb vaib oli terve päev.“

Küsin: „Miks siis?“

„Ma ei tea...“ venitab nublu ja räägib edasi väga aeglaselt, sügades aastavahetusest saadik kasvanud habet, pilguga laest punkte otsides. „Mul on mõnikord selline tunne, et justkui ma peaks kellelegi eeskuju olema, aga siis vaatan, kuidas ma päriselt elan... ja... mitte, et see oleks tohutult kriminaalne, aga lihtsalt... Ja siis mul tekib konflikt. Et kas ma nüüd valetan või…“

„Paha tuju oligi enda konfliktist, et kes sa artistina oled?“

„Kas nüüd artistina...“ veerib nublu sama ettevaatlikult edasi. Omaette diskussioon, kes ma inimesena olen. Kui palju olen artistina see, kes ma olen inimesena. Ja kui palju mitte. Vohh!! See ongi see.

À la kui lähedastest keegi postitab, kuidas nende võsuke laulab, ja paljudel on tunne, et tore tüüp. Sellised head eelarvamused. Ja siis mõnikord tekib tunne, et...