„Isegi kui inimesed maamunalt pühitakse, jääb elu siia planeedile alles“

Kadri Karro rääkis Austraalia kunstniku Patricia Piccininiga (55), kelle hirmutavaid ja samal ajal ligitõmbavaid skulptuure näeb Tallinnas Kai kunstikeskuses.

Kõigepealt oli üks imikutaoline olend. Tal oli väga suur pea ja palju silmi. Pisike keha, aga ei käsi ega jalgu. Ta oli kokku õmmeldud ühes farmis tapetud sea nahast. See loomanahast valmistatud inimesesarnane olend pandi formaldehüüdiga täidetud purki ja valmis ta oligi. Kunstnik sai oma esimesest loometööst sõrmepõletiku. Teosest endast sai aga alguse pikk loometee.

22. jaanuaril avati Kai kunstikeskuses Austraalia kunstniku Patricia Piccinini näitus „Elusäde“. Näitus, mis on saanud oma pealkirja kunstniku poolt armastatud kirjaniku Mary Wollstonecraft Shelley teosest „Frankenstein“ (1818), kus nimitegelane ütleb oma loodud olendi elluärkamist oodates: „Peaaegu surmahirmuks kasvanud kartusega kogusin enda ümber elustamisriistad, et anda elusäde minu jalge ees lebavale elutule ainele“ (e.k 1984, tõlkinud Boris Kabur).

Ka Patricia Piccinini on paarikümne aasta jooksul andnud elusädeme päris paljudele veidratele olenditele, kes sarnaselt Shelley „Frankensteinis“ loodud koletisega kipuvad vaatajaid esmapilgul ehmatama. Kunstniku esimest teost, seanahast „imikut“ formaldehüüdis Tallinna näitusel ei näe, küll aga „Suurt ema“ (2005), „Sussukesi“ (2018), „Puhastajat“ (2019) ja teisi kummastavaid tegelasi, kes on teinud kunstniku maailmakuulsaks. Pandeemia tõttu ei saanud Melbourne’is elav Piccinini Eestisse tulla, aga ühel lumisel Eesti talvehommikul ehk soojal Austraalia suveõhtul räägime me skaibis.