Kristjan Oadi väide, et „aastal 1100 oli Varbola kogu Põhja-Euroopas ainus püsivalt asustatud kivilinnus“, võib küll kergitada mõne muinashuvilise eneseuhkust, kuid teaduse silmis on see siiski tühipaljas hüpotees (loe: soovunelm), mida ei toeta arheoloogiline leiumaterjal ega selle kontekst.

Varbola arheoloogilist leiuainest varemalt analüüsinud arheoloogid on osutanud üksmeelselt linnuse hilisele rajamisajale võrreldes siis teiste muinasaja lõpu Harjumaa kantsidega (Keava ja Lohu I). Tsiteerides arheoloog Valter Langi (2004): „Ka kogu ümberkaudne asustus – nii vähe kui seda siin oli – on suhteliselt hilise päritoluga“.

Kahtlemata on Varbola Jaanilinn äärmiselt huvipakkuv muistis ning seda kas või mitmekihilisust ja -aegsust (linnus, külakalmistu, ohvrikoht ja sepikoda?) arvesse võttes. Juba aastakümneid on uurijaid paelunud küsimused: kes siiski olid need varbolased, kust võeti ressursid seesuguse võimsa linnuse rajamiseks peaaegu eikuskile – ja milleks seda kõike tehti?