Draamateatri „Mefisto“ – lugu enese­müümisest või kangelaslikust vastupanust?

Äsja Eesti Draamateatris esietendunud Kertu Moppeli „Mefistot“ kiidab Andrei Hvostov.

Näitleja Gustaf Gründgens oli legend juba eluajal. On praegugi, ehkki tänane kuulsus on seotud ühe kirjandusteosega – Klaus Manni „Mefistoga“, mis vist tõesti väärib „kättemaksuromaaniks“ nimetamist. Gründgens ja Mann olid eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel Hamburgis tegutsedes „ärevad kultuurinoored“, kes tegid koos Klausi õe Erika ning Pamela Wedekindiga ajastule iseloomulikke trikke. Olid nn möirgavad kahekümnendad, mida iseloomustas maailmasõja õudustele järgnenud pillerkaaritamine ning „võtame elult kõik, mis võtta annab“-meeleolu kultiveerimine. Sama nähtus leidis aset Londonis, mille kõmulehed kirjeldasid boheemlaslike suunamudijate-tselebriitide (kasutades tänapäevast kõnepruuki), nn The Bright Young Thingsi askeldamist kultuuriväljadel.

Eirati konventsioone ning moraalinorme, flirditi vasakpoolsusega, oldi avalikult homoseksuaalne ning tarbiti meelemürke.